Episódios

  • Kergejõustikuteemaline taskuhäälingusaade “Staadionijutud” võõrustab veebruarikuus värsket Eesti 60 meetri tõkkejooksu rekordinaist Kreete Verlinit.

    Verlin tegi nädalavahetusel Lasnamäe kergejõustikuhallis toimunud Eesti karikavõistlustel kaks suurepärast tulemust. Esmalt võttis ta 60 meetri tõkkejooksus enda nimele Eesti rekordi ajaga 8,14 (varasem rekord kuulus 8,16-ga Ksenija Baltale) ja seejärel läbis 60 meetrit tõketeta ajaga 7,31 (Balta Eesti rekord on 7,29).

    “Kaua oodatud kaunike!” iseloomustab heatujuline Verlin oma nädalavahetust. “Ksenija just nägi mind täna trennis ja tuli õnnitlema (saade on lindistatud 31. jaanuaril - toim.). Ta ütles, et tal on hea meel minu aja üle. Ksenija lisas, et vaid kaugushüppes oleks tal ilmselt veidi kurb, kui keegi ka seal temalt rekordi ära võtaks. Seda plaani mul aga hetkel pole,” naerab Verlin.

    25-aastase Verlini areng on olnud sisehooaegadel just selline, nagu iga treener oma hoolealuse osas unistab. Nimelt on mitmekülgne sprinter uuendanud 60 meetri jooksus isiklikku rekordit juba kaheksal ja sama pikal tõkkedistantsil viiel järjestikusel aastal.

    “Ma olen arvatavasti üks väheseid Eesti sportlasi, kes hakkas päriselt jõudu tegema alles 20+ vanuses,” ütleb Verlin. Pikakasvuline tallinlanna peabki just jõusaali osakaalu vähesust ning jooksmise ja tehnilise poole arendamise rohkust teismeeas üheks oma praeguse edu aluseks.

    Verlin on elus läbi teinud juba mitmeid huvitavaid seiklusi. Näiteks USA-s Washington State’i ülikoolis õppides mõistis ta suurepärastest treeneritest ja tingimustest hoolimata, et armastab Eestit ja eestlasi liiga palju, et pikki aastaid kodust eemal viibida. Nii naaseski ta koroona saabudes Maarjamaale ning on siiani otsusega rahul, sest sportlasena saavutatud arengu kõrval on ta jõudnud tänaseks Tallinna Ülikoolis psühholoogia erialal lõputöö kirjutamiseni.

    Psühholoogia-tudeng Verlin on paljuski ilmselt tänu oma erialale mõtestanud põhjalikumalt sotsiaalmeedia rolli noore inimese elus. “Sotsiaalmeedia on pigem halb noortele,” usub Verlin, kes on ise Instagrami platvormil olnud üks suuremate jälgijate arvuga Eesti sportlasi ja teab teemast rääkida ka oma kogemuse põhjal. “Noor ei oska enam vahet teha, mis on sotsiaalmeedias päris ja mis mitte. See võib tekitada palju halbu mõtteid, sest noor hakkab end teistega liiga palju võrdlema. Olen enda sõpradele ka öelnud, et oleks hea, kui saaks kõik (sotsiaalmeediakanalid) ära kustutada. Vahel lihtsalt ei jaksa enam. Aga kuna mul on seoses toetajatega kohustused, mis iseenesest on sportlase jaoks sotsiaalmeedia hea pool, siis ma ei saa päris hetkega igalt poolt haihtuda.”

    Hoogsalt kulgevas saates peatub Verlin muuhulgas ka Istanbuli sise-EM’ile pääsemise kadalipul, uuel plaanil mitmevõistlejana end proovile panna, ülikooli lõpetamisele järgnevatel plaanidel, aga ka paljul muul. Saadet juhib Karl Rinaldo.

  • Kergejõustikuteemalises taskuhäälingusaates "Staadionijutud" on 2023. aasta esimesel päeval külaliseks vasaraheitja Anna Maria Orel.

    Narvas sündinud, kuid Jõhvist pärit 26-aastase naise karjääri mahub meeldejäävaid hetki omajagu. 19-aastasena Eesti rekordiomanikuks saamine, talvel külma ilmaga tippmargi uuendamine ja Londoni maailmameistrivõistluste 18. koha saavutamine - need on vaid mõned pikast loetelust.

    “Ma olin noorena väga tõsine, tõsisem kui praegu ja tagantjärele isegi liiga tõsine. Trenn oli minu jaoks püha. Ma ei käinud mitte ühelgi kooliga seotud üritusel, isegi mitte oma ballil. Ma ei tarbinud alkoholi ega käinud pidudel. Mu elu oli kuiv ja rutiinne,” sõnab Orel, kelle sõnul aitas tal kiiresti Eesti rekordini jõuda lisaks pühendumisele ka andekus ja hea tehniline tunnetus.

    Viimased kolm aastat on olnud Orelile aga õpetlikud ja 2019. aastal heidetud rekordile 69.85 pole ta enam lähedale pääsenud. Mitu treeneri- ja keskkonnavahetust ning toiminud tehnika lõhkumine ja ületreening viisid sportlase möödunud sügisel suisa küsimuseni, kas sporditegemisega üldse on mõtet jätkata. Talv on toonud aga Orelile meelerahu tagasi ja seda kinnitavad ka trennis näidatud tulemused.

    “Ma usun esimest korda kolme aasta jooksul, et võin taas kaugele jõuda. Tõsiselt usun seda. Tean, et teen tehniliselt õiget asja. Ma ei saa lubada, et ma heidan suvel kaugele, aga vähemalt ma naudin heitmist jälle. Ja mul pole ka sportlasena kohustusi, mul pole hetkel sponsoreid,” lisab Orel, kes asus hiljuti treenima Ungari endise kettaheitja Roland Varga kavade järgi. Võrreldes eelmise aasta sama ajaga lendab Orelil trennis vasar viis meetrit kaugemale.

    Vestlus Oreliga saab olema aga tavapärasest “Staadionijuttude” formaadist küllalt erinev, sest episoodi teises pooles pühendume tema elukaaslasele, tänavu Eugene’is maailmameistriks kroonitud Kristjan Cehile, keda treenib teatavasti olümpiavõitja Gerd Kanter. Orel avab maailma parima kettaheitja tausta ning räägib, millised rõõmud ja mured tippu tõusmisega on kaasnenud.

    Saadet juhib Karl Rinaldo ning seda saab kuulata nii SoundCloudist, Spotifyst kui ka iTunesist.

  • Estão a faltar episódios?

    Clique aqui para atualizar o feed.

  • Kergejõustikuteemalise taskuhäälingusaate "Staadionijutud" 44. osa külaliseks on kommunikatsiooniekspert ja spordiajakirjanik, endine kergejõustiklane ja Gerd Kanteri abimees Raul Rebane.

    Järgmisel aastal 70. sünnipäeva tähistav Rebane elab tänaseni kiiret ja põnevat elu, mistõttu pole ime, et vestlus saatejuht Karl Rinaldoga ei piirdu üksnes kergejõustikuga, vaid hõlmab teemadest ka näiteks infosõda, Eesti spordiajakirjanduses toimunud muutusi ja seni avalikkuses rääkimata seiku Moskva olümpiast.

    "Ma ei oska öelda, milline võiks olla täna spordiajakirjaniku eesmärk. Meeldida rahvale? Tuua inimesteni info? Võidelda oma ala imago eest? Näiteks Toomas Uba tegi omal ajal reportaažides seda, mida tänapäeval teha ei tohiks. Tema jaoks polnud kõige tähtsam lugu ega televisioon, vaid sportlane. Ta oli alati sportlaste poolel, ta oli spordi esindaja televisioonis. Ta kaitses sportlasi pea eranditult ja sportlased tunnetasid seda. Seepärast jäi ta ka klassikuks. Kaasaja ajakirjanduse põhimõtetega selline stiil kokku ei lähe, kuid see ei tähenda, et seda minu hinnangul teha ei tohiks," arutleb Rebane.

    Vähesed teavad, et nooruses pikakasvulise kergejõustiklasena TSIK-i õppima pääsenud ja hiljem Tartu ülikoolis ajakirjanik-toimetaja õpingud lõpetanud Rebane töötas 1980. aasta Moskva olümpial vastutusrikkas ametis.

    "Ma olin ametlikult teles kergejõustikuprogrammi toimetaja, aga sisuliselt tegin režissööri tööd, sest režissöör ei jaganud kergejõustikust väga palju. Tegin režiid - andsin assistendile käsklusi, millal ja mida kergejõustikus filmida ning milleks valmis olla," meenutab Rebane, kes peatub saates ka olümpiaga seotud vastuolulistel seikadel.

    Gerd Kanteriga sattus Rebane kokku 2000. aastal puhtjuhuslikult. "Ma olin tõmmanud spordile kriipsu peale. Ma polnud Eestis käinud aastaid ühelgi võistlusel kohapeal, sest vihkasin fundamentaalselt dopingut. Süüdistasin isegi ennast, et liiga hilja, 1994. aastal, lahkusin ETV sporditoimetusest. Ütlesin, et ma ei sea oma tulevikku valdkonnaga, kus edu on seotud pettustega. Olin Nõukogude ajal näinud seda dopingu värki. Elus oli muid huvitavaid asju palju," ütleb ta.

    "Aga siis, 2000. aastal, nägin ma TSIK-i staadionil juhuslikult kaht hullu - Gerdi, kellest ma midagi varem kuulnud polnud, ja tema isa," jätkab Rebane. "Üks tahtis hirmus kaugele heita ja teine tahtis kõvasti õpetada, aga kumbki ei osanud suurt midagi. See oli nii veider. Aga Gerdi meeletu tahtmine ja kummaline kirg heita kaugele - tundsin siirast kadestust, sest minul endal kergejõustikus sellist asja polnud. Ta jäi mulle seetõttu meelde ja mäletan, et ütlesin samal õhtul isegi naisele, et kohtasin staadionil erilist kuju. Ja kui ma nägin Gerdi nädal aega hiljem Tõnismäel, siis mõtlesin hetke ja otsustasin - okei, ma lähen temaga rääkima. Sealt hakkas kõik pihta."

    Saates räägib Rebane 11 tiitlivõistluste medalit võitnud Kanteri kõrval ka Eesti praegustest säravamatest kergejõustiklastest ning ütleb, kellel tema hinnangul on neist suurim šanss võita olümpiakuld.

  • Kergejõustikuteemalise taskuhäälingusaate "Staadionijutud" novembrikuu külaline on 2021. aasta Toruni sise-Euroopa meistrivõistluste viies mees seitsmevõistluses, Risto Lillemets.

    Lillemets on jõudnud noorest east hoolimata - novembri teises pooles tähistab ta 25. sünnipäeva - teha oma elus palju. Näitlemisest innustunud saarlane, kes sai tugeva põhja muuhulgas hoovispordiga, kolis pärast gümnaasiumi lõpetamist Kuressaarest Tallinna, käis kaheksa kuud kaitseväes, lõpetas ülikooli ja on tänaseks Eesti spordisõprade seas juba tuntud nimi, kes paikneb 10-võistluses 8156 punktiga Eesti kõigi aegade edetabelis 13. kohal.

    "Kui sa tahad paremaks saada, pead hakkama end vaimselt või füüsiliselt ületama hakkama," ütleb Lillemets, kes sai teatud eluperioodil lisaks treenimisele palju abi ka soorituste visualiseerimisega. "Pean iga päev proovima paremaks saada. Võtame näiteks teivashüppe. Olen teivast hüpanud umbes kümme aastat. Ja nüüd õpin ma viimaks hoojooksu õigesti tegema. Enne tegin seda omamoodi. Sellises vanuses on võib-olla raske asju nii muutma hakata, aga kui tahta 5.30 või 5.40 hüpata, siis tuleb seda teed proovida."

    Nii teivashüppes kui ka muudel aladel on Lillemetsa treenerina aitamas Erki Nool, kes oli lapsepõlves ka tema suurim eeskuju. Mullu Ott Tänaku ees Saaremaa parimaks sportlaseks valitud Lillemets ütleb, et varasem treeningrühm, kus tekkis Art Arvisto käe all tugev punt koos Kristjan Rosenbergi ja Taavi Tšernjavskiga, ammendas end lõpuks. Lillemets usub, et arengut on võimalik jätkata ka üksinda lõike joostes ja hooajaks valmistudes.

    "Ma tahan Erkile tõestada, et ma pole mingi papist poiss. Tahan näha, kuhu see tee mind viib. Erki ütles mõned aastad tagasi mu teivashüppe kohta, et "ise suur mees, aga mis okstega sa hüppad?" - ja kes oli esimene mees, kes juubeldas, kui ma rekordi 5.10 hüppasin - ikka Erki. Ja see oli nii lahe minu jaoks. Kuna ta on varemgi mulle nõuandeid jaganud, siis tundsin, et ta võiks olla minu jaoks õige valik," kinnitab 191-sentimeetrine Lillemets, kes ei pea end küll sama andekaks nagu Johannes Erm või Karel Tilga, kuid unistab ometi 9000 punktist.

    Saates räägib Lillemets muuhulgas ka oma väga erilisest toetajast, vaimu ja füüsise tasakaalust, õppetundidest, kaitseväest, ülikoolist ja tulevikuplaanidest. Saadet juhib Karl Rinaldo.

  • Kergejõustikuteemaline taskuhäälingusaade alustab uut hooaega jooksuradadelt, sest saatesarja 42. osas räägib oma loo värske Eesti meister nii 10 000 meetri jooksus kui maratonis, 24-aastane Leonid Latsepov.

    Mustamäelt pärit Latsepovi taust on kirev: lisaks kergejõustikus saavutatule on tal ette näidata kuldmedal keskkoolis, juunioride Eesti meistritiitel taekwondos, viieaastane periood ülikoolis Saksamaal ja töö Eesti geoloogiateenistuses hüdrogeoloogina.

    Laiema avalikkuse jaoks sai Marius Undi ja endise Saksamaa tippjooksja Jens Karrassi treenerinõuga Eesti tippu jõudnud Latsepov teada aga septembris, kui ta Tallinna Maratonil kahe Aafrika jooksja järel kolmandana finišeeris. Tema aeg 2:18.50 on nimelt läbi aegade parim eestlase poolt Eestimaal tehtud tulemus maratonis.

    Debüütmaratonil näidatud aeg on seda erilisem, et otsuse võistlusel osaleda võttis ta vastu vaid kaks nädalat enne stardipauku. “Mõned inimesed soovitasid esimese maratoniga veel oodata, ent ma nägin, et kui suudan trennis tempot 3.17 ja 3.20 kilomeetri kohta hoida, siis võiksin ka võistlusel proovida,” ütleb Latsepov.

    Kuigi jooksudistantsidel on levinud arusaam, et valgel mehel maailma tippu asja pole, siis Latsepov sellesse teooriasse ei usu. “Warholm ja Ingebritsen on tõestanud, et ka valged mehed võivad maailma parimad olla. Me kõik oleme inimesed. Lähen talvel laagrisse Keeniasse ja vaatan, kuidas seal kohalikud mehed treenivad. Nii palju, kui kuulnud olen, on nende saladus gruppides treenimises ja suures konkurentsis. Meeletu konkurents ongi see, mis nad maailma tippu viib,” selgitab Latsepov.

    Pikemas usutluses räägib Latsepov muuhulgas ka Tallinnas maratoni jooksmise võludest, venekeelsest keskkonnast hoolimata eesti keele omandamisest, suurematest auhinnarahadest ja tulevikuplaanidest. Saadet, mis hakkab nüüdsest ilmuma iga kuu esimesel päeval, juhib Karl Rinaldo.

  • Kergejõustikuteemaline taskuhäälingusaade „Staadionijutud“ naaseb persooni-intervjuudega eetrisse, võõrustades Tartu Ülikooli spordihoones salvestatatud osas värsket sise-MM-i neljandat seitsmevõistlejat Hans-Christian Hausenbergi (23).

    Suuremad kergejõustikusõbrad teavad, et elu esimesel täiskasvanute tiitlivõistlusel tippmargi 6191 punktini viinud Hausenberg ja meie teine Belgradi MM-il neljanda koha saanud mees, sprinter Karl Erik Nazarov on püüdnud samadel võistlustel kõrgeid kohti juba kümmekond aastat. Poiste esimesed telessegi jõudnud duellid peeti TV10 olümpiastarti sarjas, kus mõlemad väledate jalgade ja heade tehniliste sooritustega publiku pilku püüdsid. „Oleme sõbrad siiani ja tean, et treener Harry (Lemberg) on pidanud Nazaroviga ka plaani kevadel kiiruslike treeningute ühildamise osas Tartus või Tallinnas,“ ütleb Tartu Kalevi klubi esindav Hausenberg.

    Hausenbergi imelise sisehooaja erilisusele loovad tausta tema varasemad esitused mitmevõistluses. Noorteklassides fantastilisi tulemusi näidanud noormees polnud kuni selle talveni suutnud täiskasvanute seas kokku panna ainsatki 8000-punktilist kümnevõistlust ega 6000-punktilist seitsmevõistlust, mistõttu osad spordisõbrad – seejuures ka omajagu kergejõustikutreenereid – olid tema kui mitmevõistleja juba maha kandnud. Vähesed teadsid aga, kuivõrd tugevalt spordis ja eraelus tekkinud katsumused tema vaimujõudu mõjutasid. Saates tuleb ka nendel teemadel juttu.

    „Mingil hetkel tüütas see juba ära, kui igaüks mainis, et peaksin hüppama kaugust, mitte tegelema mitmevõistlusega. Olen vaimse poolega nüüd nii palju tegelenud, et oskan paremini reageerida. Enam pole mul vahet, mida keegi arvab,“ selgitab Hausenberg sügavast mõõnast välja tulemist.

    Oma esimeseks tiitlivõistluseks Hausenberg endale suuri pingeid peale ei pannud, sest Belgradi pääsemisega oli eesmärk juba täidetud. Võistlusnärvist sai ta MM-i võistlusovaalil jagu kiiresti, kuigi võistlemine polnud sellegipoolest kerge. „Ma olin unistanud MM-ile pääsemisest. Teadsin, et olen võimeline tegema ka üle 6200 punkti, aga mul on siiani raske head mitmevõistlust kokku panna. See tundub kõrvalt vaadates hästi lihtne – oled heas vormis, tee järjest rekordeid -, aga tegelikkus on teine,“ sõnab Hausenberg. Näiteks MM-il tuli kõigil võistlejatel harjuda „vedrutava“ tartaaniga, mis andis küll eelise häid tulemusi näidata, ent millel pääsetaksegi jooksma ja hüppama vaid suurvõistlustel.

    Saates saab muuhulgas ka teada, mil moel eelmisest sügisest Harry Lembergi näpunäidete järgi treeniv Hausenberg on juba pool aastat keskendunud treeningutel oma nõrgemate alade järele aitamisele, et suvel ka kümnevõistluses hea tulemus teha; kuidas tal on tekkinud „inimeseks saamise“ tunne ehk soov jalutamas käia ja raamatuid lugeda ning mida ootab ta endalt eeloleval suvel. Saate lõpuosas selgub ka eelmise küsimusmängu võitja ja esitatakse uus küsimus. Saadet juhib Karl Rinaldo.

  • Kergejõustikuteemaline taskuhäälingusaade „Staadionijutud“ ärkab talveunest, et rääkida Audentese spordigümnaasiumis aastate jooksul tehtud muudatustest ja hetkeseisust.

    Audentese spordigümnaasiumis õpib täna 28 kergejõustiklast, keda juhendab kolm treenerit: Tõnu Kaukis, Mikk-Mihkel Arro ja Andrei Nazarov. Neist kaks esimest ehk Kaukis ja Arro ongi seekord Karl Rinaldo juhitavas saates mikrofonide taga, et Audenteses toimuvat iseloomustada.

    3. märtsil salvestatud saates tuleb muuhulgas jutuks:
    *Miks treenivad Audentese spordigümnaasiumis kõiki kergejõustiklasi just kolm endist mitmevõistlejat, mitte n-ö erialaspetsialistid nagu varem?
    *Kas Audentese spordigümnaasium ja Audentese klubi on sama asi?
    *Kui palju kergejõustikutreenerid omavahel asju arutavad ja nõu peavad?
    *Mil moel on spordikooli õpilaste treeningtingimused viimastel aastatel muutunud?
    *Kas Audentesesse loodetakse igal aastal tuua kõik Eesti paremad noored või pole see eesmärk?
    *Kas nutitelefone tohivad noored treeningute ajal kasutada?
    *Milline kergejõustiklane tegi koos sõbraga Audenteses oma podcasti?
    *Sise-MM Belgradis: Eesti läheb suurvõistlusele rekordilise koondisega. Millises seisus on meie viis atleeti?
    *Küsimusmängus selgub eelmise saate võitja ja esitatakse uus küsimus.

  • Kergejõustikuteemalises taskuhäälingusaates „Staadionijutud“ on sel korral külalise rollis endine kuulitõukaja ja praeguseks juba aastakümneid treeneritööd teinud Ants Kiisa.

    1996. aasta Euroopa meistrivõistlustel Stockholmis üheksanda koha saanud Kiisa, kes spordisõprade seas pikemat tutvustamist ei vaja, peab üheks oma sportlaskarjääri olulisemaks hetkeks 1984. aastat, mil ta Tallinna Spordiinternaatkoolist välja visati.

    „Pean seda oma karjääris kõige olulisemaks hetkeks. Järelikult nii pidigi minema. Ja tänu (koolist väljaviskamisele) minust sportlane saigi. Tahtsin küll esialgu oma TSIKI-i treeneri Jüri Muraka juures edasi trennis käia. Ta oli ülitore inimene ja hea treener, aga tema elu oli selleks ajaks juba puntras. Sõitsin pärast trenni Turbast Tallinnasse trenni, tegin soojaks ja ootasin trenni, aga vahel teda ei tulnudki. Sellest oli kahju, sest tean, milline ta varem oli olnud,“ meenutab Kiisa.

    „Seejärel leidsin Spordilehest kuulutuse, kus Aleksander Lohk kutsus tööjõureservidesse lapsi trenni. Läksin 1985. aasta 5. jaanuaril vist esimest korda trenni, kus pundis olid muuhulgas Kalev Külv, Elju Kubi ja Helgi Parts. Lohk pani mind kohe katseid tegema, et näha, mis ma teha suudan. Käed-jalad värisesid pärast trenni, sest koormus oli nii suur. Aga tegin kümme päeva trenni ja panin kohe pooleteise meetriga isikliku rekordi, pärast mida olin Eesti esinumber. Seda raputust oli mul vaja,“ lisab 51-aastane Kiisa.

    1996. aasta suvel, vahetult enne Atlanta olümpiamänge USA-s eellaagris viibides sai Kiisa saatusliku vigastuse, mis sisuliselt ka tema sportlaskarjäärile joone alla tõmbas. Mõned aastad hiljem alustas ta juba vana koolivenna ja sõbra Erki Noole treenimist.

    „Erki oli spordikoolis pisike poiss, kuskil 150 sentimeetrit pikk. Oleme tagantjärele rääkinud klassivendadega, et sisu oli tal tegelikult juba siis kõva,“ tunnustab Kiisa. „Erki hüppas väikse poisina 10 sentimeetrit üle oma pea kõrgust. See, et ta oli kõige väiksem, ei teinud teda kõige väiksemaks. Ta oskas enda eest väga hästi seista. Ta polnud siis allaandja ja temast ka ei saa sellist kunagi. Erki tõestas, et üks asi on füüsiline andekus, aga teine asi on mentaalne jõud ehk see, mis sind edasi viib. Olen kindel, et selle sisemise põlemiseta poleks ta neid tiitleid võitnud. Ja kohe, kui Erki pikkust viskama hakkas, oli ta teistest pea jagu üle.“

    Kiisa on puutunud kokku paljude meie viimase paarikümne aasta paremate heitjate-tõukajatega. Neist üks talendikamaid oli varalahkunud Taavi Peetre, kellest sai Kiisa abiga Eesti üks kõigi aegade paremaid kuulitõukajaid.

    „Ma olen ikkagi ütelnud, et sportlane peab ise teadma, et ta ei tee sporti minu jaoks. Ja et kui ta on andekas, siis ma nõuan ka temalt rohkem. Näiteks Taavi Peetre oli selline kuju ja anne, et... Meil oli noorteklassis ka paar kriitilist momenti. Kui ta esmakordselt edu saavutas, siis märkasin, et ta tundis juba rahulolu. Ta oli siis 18-aastane ja tõukas 18 meetrit. „Väga lahe küll, aga mis su eesmärk on?“ küsisin ma. Kas ta tahab olla Hiiumaa meister ja Eesti meister? Kui nii, siis pole minul mõtet temaga edasi teha. Ütlesin, et kui ta tahab maailmas midagi saavutada, siis olen valmis temaga edasi minema. Taavi mõtles paar päeva, tuli seejärel trenni, vabandas ja pani käe pihku,“ räägib Kiisa.

    Seekordses saates tuleb juttu veel paljudel teemadel, alustades tõsisest huvist lauatennise vastu, jätkates Aserbaidžaani parimaks kuulitõukajaks kerkimise ja Janar Taltsi andekusega ning lõpetades heitjate seeriavõistlusega, mida kogenud treener juba paarkümmend aastat tagasi juhuslikult vedama sattus. Saadet juhib Karl Rinaldo.

  • Kergejõustikuteemalise taskuhäälingusaate „Kuldne geim“ 37. osas on saatekülaliseks tänavu Eesti läbi aegade üheks paremaks mitmevõistlejaks kerkinud olümpialane Karel Tilga.

    Valgamaalt Pukast pärit 23-aastane Tilga viis talvel isikliku rekordi 7-võistluses 6264 punktini ja kevadel 10-võistluses kohe 8484 punktini. Suve alguses võitis kahemeetrine mees USA üliõpilasmeistrivõistlused ja pääses oma esimesele olümpiale. Kui panna kokku kõik sisehallis ja väljas staadionil tehtud tulemused, siis suutis ta isikliku rekordi püstitada tänavu suisa 12 üksikalal. Vaid kettaheites jäi varasem tippmark veel napilt löömata.

    „Olen oma sportlaskarjääri jooksul palju arenenud. Just treeningutel on see, et kui varem läks üks ala aia taha, siis mõtlesin: nüüd ma ei oska seda ala. Aga nüüd, mil olen arenenud, saan aru, et vahel lihtsalt pole minu päev. Hea näide on kuulitõuge. Tegin sel aastal vist ühe hea kuulitrenni, kus tõukasin üle 15 meetri. Aga võistlustel ei saanud ma tänavu vist kordagi 15 meetrist kehvemat tulemust kirja,“ ütleb Tilga.

    Tokyo olümpiast kujunes Eesti kümnevõistluse-triole raske katsumus. Tilga, kes läks ainsana avapäeva hommikul meie meestest soojendust tegema täiesti tervena ja hea vormi pealt, tegi vahetult enne 100 meetri jooksu tagareiele liiga ega saanud samuti endast maksimumi välja võtta. See, et Tilga võistlus ebaõnnestus närveerimise pärast, nagu arvasid mitmed kohapeal olnud Eesti reporterid, oli vale.

    „Eks ma pabistasin ka, sest see pole hea tunne, kui lähed oma esimesele olümpiale ja tunned call roomis jalga venitades, et tõmbad tagareie ära. Proovisin enne tunnelist staadionile minemist starte teha ja sain aru, et ei suuda valuta joosta. Seepärast nägin ilmselt ka väga närviline välja kaamerate ees,“ meenutab Tilga, kes suutis vigastusest hoolimata võtta odaviskes võimsa isikliku rekordi 73.36-ga alavõidu.

    Lapsena kõikidest treeningutest, mida Pukas pakuti, osa võtnud Tilga hindab oma eduloos kõrgelt vanemate rolli. „Mul on vist üldse kõige toetavamad vanemad. Mäletan, et kui ma olin umbes 16-aastane, siis hakkas isa nalja tegema, et ta tuleb isegi mu kehalise kasvatuse tunde vaatama. Ta oli nii suur spordifänn, et käis alati kõikidel mu võistlustel. Nii ema kui ka isa on alati olnud väga toetavad minu sporditegemise osas,“ tunnustab Tilga.
    Järgmisel aastal loodab Tilga parandada tippmarki ennekõike kümnevõistluses, kus näeb hetkel varu rohkem kui seitsmevõistluses.

    „Tänavuse siserekordiga tegin endal elu väga raskeks. Kui suudaksin uuesti teha üle 6200, siis oleksin väga rahul. Aga kümnevõistluses polnud mu tänavune rekordivõistlus kaugeltki ideaalne võistlus. Usun, et 8600 võiks olla hea ja ka realistlik eesmärk uueks hooajaks,“ arvab Tilga. „Pikemas plaanis olen alati öelnud, et kui mu eesmärk oleks 8500 punkti, siis poleks mõtet sporti teha. Eesmärk on ikkagi olla kõige parem ja teha kunagi 9000 punkti. Eks igaüks saab ise otsustada, kui realistlik see on, aga selle nimel ma igapäevaselt trenni lähen. Kõikide asjade kokkulangemisel võib see ühel päeval õnnestuda, kuigi ei pruugi.“

    Pikas intervjuus räägib Tilga muuhulgas oma hilisest kergejõustiku juurde jõudmisest, treeneritest, konkurentidest, USA ülikoolisüsteemist ja elukaaslasest, Hiina seitsmevõistlejast Ninali Zhengist. Saate lõpus selguvad ka viimaste küsimusmängude võitjad ja esitatakse uue nädala küsimus. „Staadionijutte“ juhib Karl Rinaldo.

  • Kergejõustikuteemalises taskuhäälingusaates „Staadionijutud“ on augusti esimeses episoodis külalise rollis selle suve üks silmapaistvamaid atleete, Eesti kõigi aegade kolmandaks kaugushüppajaks kerkinud Lishanna Ilves.

    21-aastane Ilves krooniti juunis esmakordselt täiskasvanute klassis Eesti meistriks suurepärase isikliku rekordi 6.66-ga. Paar nädalat hiljem Tallinnas toimunud U23 vanuseklassi EM-il teenis Nebraskas esimese ülikooliaasta seljataha jätnud naine kuuenda koha 6.42-ga.
    „Pärast Euroopa meistrivõistlusi võtsin aja täiesti maha kaheks nädalaks. Pärast EM-i olengi kodus tööd teinud,“ sõnab Järvamaalt pärit kergeatleet esialgu veidi üllatuslikult. Seejärel selgitab ta: „Meie perel on Koerust kolme kilomeetri kaugusel oma talu. Ette tuleb loomade karjatamist ja kõike muud, mida talus on vaja teha. Ehitame näiteks praegu lihaveisekarjale aedu. See on füüsiliselt päris raske, sest kuuekilose kuvaldaga tuleb poste maasse taguda. Ma usun, et jõusaali kõrvalt olen ka sealt natuke tugevust juurde saanud.“

    Ilvese tänavune rekordhüpe tegi temast juba Euroopa tasemel sportlase, mis annab lootust, et järgmisel suvel võiksime teda esmakordselt näha ka täiskasvanute tiitlivõistlustel hüppamas.

    „Annan endale aru, et 6.66 on selline tulemus, kus aasta jooksul enam 34 sentimeetriga rekordit ilmselt ei paranda. Samas usun, et mul jäi praegu selle 6.66-ga natuke varu sisse. Aga see ongi ehk hea, kuna on, mille poole püüelda. Näiteks mu jõunäitajad on praegu äärmiselt kehvad. Kui jõunäitajaid vaadata, siis ei ütleks iial, et ma nii kaugele olen hüpanud,“ pajatab Ilves.

    Olümpiamängude ajal ei saa üle ega ümber ka Tokyos toimuvast. Ilves tunnistab, et Eesti epeenaiskonna kuldmedal pakkus emotsiooni, mida tihti kogeda ei saa.

    „Nende finaali ajal oli selline pinge sees. Käed värisesid. Vahepeal panin padja silme ette, sest ei julgenud lihtsalt vaadata. Aga kui sai selgeks, et tulebki kuld ära, siis hakkasid pisarad voolama. See oli väga võimas emotsioon, mida nad pakkusid meile,“ rõõmustab Ilves.

    Intervjuust kuuleb muuhulgas Ilvese lapsepõlvest ja vanemate kasvatusest, tõsiseimast vigastusest, konkurentsist õega, elust USA-s, eeskujudest ja paljudest muudest põnevatest teemadest. Saates esitatud küsimusele saab vastata aadressil [email protected]. Saadet juhib Karl Rinaldo.

  • Kergejõustikuteemalises taskuhäälingusaates „Staadionijutud“ võtab Tallinna kesklinnas koduses Kodu tänava stuudios seekord istet Eesti parim teivashüppaja, Lõuna-Dakota ülikoolis esimese hooaja seljataha jätnud Eerik Haamer.

    Tänavu Eesti kõigi aegade edetabelis Valeri Bukrejevi järel ja Erki Noole ees teisele kohale kerkinud tartlase areng on kulgenud justkui Tehvandi tõus, pidevalt ülesmäge: 2016. aastal oli tema rekord 4.32, 2017. aastal 4.72, 2018. aastal 5.15, 2019. aastal 5.40, 2020. aastal 5.42 ja 2021. aastal 5.61.
    Hoolimata sellest, et Haameri näol on tegu saatesarja noorima külalisega, oskab ta juba praegu hinnata kõrgelt nii perekonna kui ka esimeste treenerite rolli oma kujunemisloos.

    „Ma olen lihtsalt väga tänulik oma esimesele teivashüppetreenerile Hendrik Lindepuule. Olgugi et ta polnud ise teivast hüpanud, mõistis ta seda ala nii hästi. Minu arust on täiesti imekspandav, kuidas keegi võtab raamatu kätte ja õpib teivashüppe ära. See on minu arust väga huvitav ja äge tema puhul! Ma ei oleks siin temata,“ ütles Haamer legendaarse treeneri ja tõlkija kohta.
    Haamer, kelle hüppestiili võib nimetada ühteaegu nii efektseks kui ka efektiivseks, peab end kahe viimase aja maailma valitseja ehk prantslase Renaud Lavillenie ja Mondo Duplantise hübriidiks. Ka prantslane ja rootslane on paistnud silma eelkõige hüppetunnetuse ja osavuse, mitte füüsiliste näitajatega.

    „Füüsilist eelist pole mul kunagi vist kellegi ees olnud. Võib-olla kiirus teatud mõttes (on olnud eelis), aga pigem ikkagi on tehnika olnud minu x-faktor. See on mu eelis alati olnud. Ka TV 10 Olümpiastarti võistlustel oli nii. Mu kehaline koordinatsioon on piisavalt hea, et saada aru, mida ma teiba küljes teen. Suudan midagi välja voolida ka hüpetest, mis pole perfektsed.“

    2024. aasta Pariisi olümpial loodab heledapäine spordimees heidelda medali eest, kuigi huvitavaid noori, kelle arengut ta nii spordisõbra kui ka konkurendina huviga jälgib, on esile kerkinud palju.

    „Neid inimesi on nii palju, kes võiksid medaliheitlusesse sekkuda. Aga ütleme siis näiteks Mondo (Duplantis), äsja U23 EM-i võitnud Ethan Cormont ja mina,“ muheles Haamer, kes lisas, et on endale alati kõrgeid eesmärke seadnud.

    Saates saab muuhulgas teada ka seda, millise maailmarekordiomanikuga Haamer hiljuti Tartus koos treenis, mida USA-s teistmoodi tehakse kui Eestis ja kuidas ta oma seni suurimast tagasilöögist spordipsühholoogi abiga välja tuli.

    Saate lõpus esitatakse uus küsimus, mille vastused saavad kuulajad saata aadressile [email protected]. „Staadionijutud“ on suurematest platvormidest üleval nii Soundcloudis, Spotifys kui ka iTunesis. Saadet juhib Karl Rinaldo.

  • Kergejõustikuteemalises taskuhäälingusaates „Staadionijutud“ läheb sel nädalal eetrisse eriosa, mis keskendub ajaloo tegemisele ehk sellele, kuidas Tallinn, Kadrioru staadion ja Eesti kergejõustikuliit võõrustavad juulis järjestikustel nädalalõppudel U23 ja U20 vanuseklassi Euroopa meistrivõistlusi.

    Julgest ettevõtmisest on Manta Maja stuudiosse saabunud rääkima võistluste peakorraldaja, endine sprinter ja paljude suurvõistluste läbiviimise juures olnud Taavi Esperk ning läbi ja lõhki kergejõustikuperest pärit Teele Treiel, kes tegutseb mõlemal võistlusel meediajuhina. Saadet juhib Karl Rinaldo.

    Muuhulgas tulevad jutuks järgmised teemad:
    *Kuidas üldse juhtus nii, et Eesti korraldab kaks suurvõistlust järjest?
    *Mida tähendab ühe lisavõistluse võtmine korraldajatele?
    *Esperki elavamad mälestused seoses kergejõustikuvõistluste korraldamisega ehk Justin Gatlini comebackist kuni „Sovetski Mondoni“.
    *Mis juhtus tänase maailma parima odaviskaja Johannes Vetteriga Tallinnas 2011. aasta EM-il?
    *Mida uut ja huvitavat näeb Eesti spordisõber seoses EM-iga Kadrioru staadionil?
    *Kui suure tulu toob kahe võistluse korraldamine Eesti turismisektorile?
    *Milliste piirangutega peavad võistlejad ja publik arvestama?
    *Milline saab olema võistlustel maskott Tormi roll?
    *Võistluste puhuks on valminud NOËP-ilt uus laul, mida saates ka kuulata saab.
    *Kes on Eesti koondise liidrid saabuvatel võistlustel ja kui suure delegatsiooniga me kodustel jõuproovidel välja läheme?
    *Kes on Tallinnas võistlustulle asuvatest sportlastest kõige kuulsamad?

  • Kergejõustikuteemalises taskuhäälingusaates „Staadionijutud“ on seekord külalise rollis Ateena olümpiamängude pronksmedalist, armastatud kettaheitja Aleksander Tammert. Teemadering ei piirdu kettaheite spetsiifikaga, sest juttu tuleb ka spordi populaarsuse kasvatamisest, raha rollist tippspordis, Kalevi staadioni rekonstrueerimisest ja paljust muust.

    2006. aastal heidetud tulemusega 70.82 maailma kõigi aegade edetabelis 18. kohta hoidev Tammert pole viimastel aastatel enam sportlase ega treenerina tippspordiga seotud olnud ja jälgib toimuvat huviga kõrvaltvaataja pilgu läbi. Olgugi et meie hiljutised tipud ehk Tammert ise ja Gerd Kanter ning ala muul moel populariseerinud Raul Rebane ja Mati Lilliallik tegid kettaheitest 10-15 aastat tagasi Eestis menuka ala, on parandamisruumigi omajagu.

    „Kindlasti on Eesti spordisõber tänu meile, aga ka pidevale jälgimise traditsioonile keskmisest arusaavam publik. Aga üldiselt on kettaheidet päris raske jälgida. Selleks, et kõigest aru saada, peab olema tasemel kommentaator ja abimees tema kõrval. Olen nüüd ka kõrvalt juba pikalt tiitlivõistlusi vaadanud ja võib-olla endal ala tundva inimesena jääb puudu detailidest. Tavaline kommentaator ei oska seletada, mida ja miks sportlane ringis teeb, miks ketas laperdama läheb ja kas tuul kannab või mitte. Oleks jube tore, kui sellistesse ülekannetesse kaasataks ala proffe, kes aitaksid seda kõike vaatajatele huvitavamaks teha,“ sõnab Tammert.

    Kettaheite juurde jõudis tulevane tippheitlja paljuski tänu oma isale, legendaarsele kuulitõukajale, treenerile ja spordientusiastile Aleksander Tammert seeniorile, kes 2006. aasta sügisel, mõned kuud pärast poja medalivõitu Göteborgi EM-il, meie seast lahkus.

    „Aasta läks pärast isa lahkumist spordis raisku. 2008. aastal leidsin küll uue hingamise ja too aasta algas veel päris hästi, aga kõik minu medalivõidud ja isiklikud rekordid nägi ta ära. Isa lahkumisest jäi tühimik treeningutesse sisse. Isa tahtis alati minu treeninguid vaatamas käia, isegi kui ma lihtsalt soojendust tegin või venitasin. Ta oli kõigi ihukarvadega alati asja juures. Ja ta oli sellist tüüpi inimene, kellele ei meeldinud eriti üksinda olla. Tohutu spordifännina meeldis talle vaadata iga minu liigutust ja vahel kasvõi tagantjärele targana öelda, et, näe, sinna need kolm või viis sentimeetrit läksid. Aga see oli väga hea analüüs, sest ise ma alati näiteks lihtsamatel treeningutel sügavalt kaasa ei mõeldnud. Isa aga oli see, kes kõik täpselt meelde jättis ja ka statistika poolel silma peal hoidis,“ meenutab 48-aastane Tammert.

    Täna spordiselts Kalevi tegevjuhina töötavat Tammertit tuntakse kui meeletult hea tehnilise tunnetusega kettaheitjat, kes suutis heidetele pea alati tänu tuule tabamisele lisameetreid koguda.

    „Üks asi on tehnika, teine on ketta planeerima panemise oskus. Ma arvan, et tehnika arendamisele aitas kaasa treeneri käe all väga suure koguse imitatsiooniharjutuste tegemine. Igal treeningul olid kettaheite juurdeviivad harjutused osa minu soojendusest. Ehk siis selleks ajaks, kui ma hakkasin treeningul otseselt heitma, oli mul 40-50 mõtestatud imitatsiooniharjutust all. Ja ma ei hakanud ka seejärel kohe alati lahmima, vaid lasin kõigepealt umbes kümme heidet 60 meetri juurde ja alles seejärel tõstsin tasapisi tempot. Läbi korduste arvu on võimalik muutuda ringis robotiks. Aastatel 2004-2006 ei pidanud ma ringi minnes millelegi pikalt mõtlema, sest läksin sooritama justkui tükitööd,“ selgitab tartlane.

    Pikas intervjuus räägib Tammert veel 1990ndatel aastatel USA-sse ülikooli minemisest, mitmekeelsest perekonnast, konkurentsist Gerd Kanteriga ja poolelijäänud koostööst Martin Kupperiga. Muuhulgas saame teada, kas Tammert plaanib ka sel suvel veel ringi tulla. Saadet juhib Karl Rinaldo.

  • Kergejõustikuteemalise taskuhäälingusaate „Staadionijutud“ seekordses osas on stuudiokülaliseks Eesti kõigi aegade teine 400 meetri tõkkejooksja, otsekohese ja analüütilise jutuga Jaak-Heinrich Jagor.

    Alles 24-aastasena Eesti spordimaastikul suurüllatajana esile kerkinud ja esmakordselt tiitlivõistlustel osalenud Jagor on täna, 31-aastasena, üks Eesti viimaste aegade tihedamaid tiitlivõistlustel osalejaid. Rasmus Mägi kõrval tõkkejooksu Eestis suurde pilti tuua aidanud pärnakas on osalenud mitmel EM-il ja MM-il ning Rio olümpialgi.

    „Ma ei ütleks, et kui algab treeningperiood, siis Rasmuse olemasolu mind meeletult utsitaks. Sean eesmärke ikkagi iseendast lähtuvalt. Samas ei saa muidugi tema olemasolu Eesti spordis ja minu arengus alahinnata. Arvan, et nii mõnelgi superjooksul, mis ma aastate jooksul teinud olen, on Rasmusel oma osa. Olen paljud oma parematest aegadest jooksnud siis, kui Rasmus on olnud mu kõrvalrajal,“ tunnustab Jagor kodust konkurenti.

    2016. aasta Euroopa meistrivõistlustel 13. koha ja Londoni maailmameistrivõistlustel 19. koha teeninud Jagor oskab tunda rõõmu selle üle, et treeningutele antud aeg on realiseerunud ka tulemustena.
    „Isegi kui näiteks Eesti suusataja saab maailmas 33. koha, siis mina võtan küll mütsi maha, sest neid mehi, kes näevad väga kõvasti vaeva, aga ei jõua kunagi Eesti meistrivõistlustelgi kümne parema hulka, on ju ka väga palju,“ ütleb ta.

    Mõnda aega tagasi tööelus kannapöörde teinud ning treeneritöö digiturunduse vastu vahetanud Jagori sõnul muutis teda palju 11-kuuline kaitseväe-teenistus. Loomult otsekoheseks on ta jäänud aga tänaseni.

    „Jah, eks ma olen pigem otsekohese ja toorema sõnapruugiga mees. Mõned üksikud korrad on olnud, kui on imelikult vaadatud. Olen näiteks intervjuu pärast võistlust andnud ja näiteks ema on öelnud, et veidi labane oli. Mina aga ise arvan, et kõik sai korrektselt öelnud,“ jätkab Mehis Viru hoolealune.

    Jagori isiklik rekord 49,37 pärineb kuue aasta tagant. Tõkkejooksja tunnistab, et treeningutel tehtu põhjal tulnuks tippmark juba ammu üle luua, ent erinevad tervisemured pole lubanud seda tänini täide viia.

    „Vastutus tuleb ju võtta. Väga aus vastus on see, et treeningutel on enda ja treeneri otsuste summa-summaarumina üle treenitud. Aga tekivad ka sellised vigastused – need on kõige hullemad -, mille tekke kohta pole näha ühtegi märki. Ka minu praegune kubemelihase piirkonnaga seotud vigastus tekkis kiirenduse järel hoogu maha võttes, kui kõik lihased olid lõdvad. Kui sellised vigastused tekivad, siis läheb väga tähtis aeg ettevalmistusperioodil kaduma ja tekivad mured,“ ütleb Jagor.

    Jagor on tegelenud elus mitmete erinevate spordialadega, ent õppinud ka klaverimängu ja käinud laulupeol esinemas.
    „See oli üheksanda ja kümnenda klassi vaheline suvi. Vaatasin mingil arusaamatul põhjusel kodus üksinda laulupidu, kui esitamisele tuli „Ta lendab mesipuu poole“. See emotsioon, mis isegi läbi teleri vahenduse tuli, oli nii paganama ilus, et juhtus midagi müstilist. Ma hakkasin enam-vähem nutma. Sel hetkel tekkis meeletu soov ise ka sama kohapeal kogeda. Nii läksingi 10. klassis lauluõpetaja juurde ja küsisin, kas meie koolis ka laulupeole oleks võmalik minna. Punt pandigi kokku ja meie segakooris oli lõpuks 24 inimest. Ja see kõik õigustas ennast. Tunne, mille laulukaare all olles tekkis, oli täiesti kosmus. Ma tean inimesi, kes pole n-ö tõupuhtad eestlased, aga on rohkem Eesti patrioodid kui mina. aga mis puudutab laulupidu, siis see on minu selline Eesti armastuse vundament,“ meenutab Jagor.

    Pikas intervjuus räägib Jagor paljudel huvitavatel teemadel, muuhulgas mahukate treeningute kannatamisest, enda ja Rasmus Mägi võrdlemisest, meediaga suhtlemisest ning Karsten Warholmist ja maailmarekordist. Saadet juhib Karl Rinaldo.

  • Kergejõustikuteemalise taskuhäälingusaate "Staadionijutud" 31. osas räägib sportlaste tervisest, aga ka psühholoogiast ja paljust muust Eesti koondise pikaaegne füsioterapeut Risto Jamnes.

    Juunis 40. sünnipäeva tähistav Jamnes pajatab, kuidas üks noor mees, kes soovis saada kümnevõistlejaks ja tegi selle nimel Tõnu Kaukise käe all Eesti spordigümnaasiumis kõvasti trenni, jõudis lõpuks hoopis füsioteraapia valdkonda. Sekka kuuleme ka mitmeid huvitavaid juhtumisi Eesti sportlastega.

    Saates tuleb juttu muuhulgas järgnevatel teemadel:

    *Miks inimesed füsioterapeudi poole pöörduvad?
    *Milline füsioterapeudi tööpäev Risto näitel välja näeb?
    *Mida huvitavat ütles Risto Ksenija Balta sünnipäeval?
    *Kas harrastussportlane peab käima massaažis?
    *Kuidas Risto ühel Eesti maratoonaril järgmisel päeval joosta ei lubanud, aga...
    *Hoolealuste seas tuntud tsitaat: “Mina ei tee haiget, sul on lihtsalt valus."
    *Endise Eesti tippsportlase näitel sellest, kuivõrd kurnav võib massaaž olla.
    *Mis on andekus?
    *Koostööst Põhjamaiste aeglaste "Tori hobustega".
    *Miks Ristost ei saanud kümnevõistlejat?
    *Füsioterapeut kui psühholoog. Kui palju ja mida sportlased massaažilaual räägivad?
    *Kuidas suurvõistlustel käies end häälestada seoses sportlaste võimalike vigastustega.
    *Humoorikas lugu Janek Õiglasest ja sellest, kuidas ta oda kaugele viskas.
    *Kas Eesti parematel kergejõustiklastel on taastumise osas sarnased võimalused käepärast nagu suurriikide tippudel?
    *Töö Team Estonia projektiga. Millised on plusspooled ja millised miinuspooled?
    *Milline on Maicel Uibo seis enne Götzise kümnevõistlust?
    *Millistes olukordades tegi Erki Nool oma paremad tulemused?
    *Kas ka füsioterapeut võib saada oma tööd tehes vigastada?
    *Millised koolkonnad on Euroopas välja kujunenud seoses füsioteraapiaga?

  • "Staadionijutud" | Erich Teigamägi: peame plaani, kuidas Eesti 10-võistlejatele kodupubliku ees meeldejääv võistlust korraldada

    Kergejõustikuteemalise taskuhäälingusaate "Staadionijutud" 30. osas tutvustab Eesti kergejõustiku köögipoolt äsja uueks nelja-aastaseks perioodiks ametisse valitud alaliidu president Erich Teigamägi.

    Saaremaalt pärit Teigamägi asus Eesti kergejõustikku juhtima 2006. aastal, 35-aastase mehena, mil oli enda sõnutsi ettevõtluses läbinud ühe etapi ning otsis elus uusi ja huvitavaid väljakutseid. Et tugev kergejõustikupisik oli temas maast-madalast sees ja huvi meelisalale midagi tagasi anda samuti, otsustas ta end proovile panna. Täna, 15 aastat hiljem, on Teigamägi üks kõige kauem suure alaliidu presidendina ametis püsinud inimesi.

    Pea kahetunnises usutluses avalikustab Teigamägi muuhulgas mitmeid huvitavaid mõtteid ja plaane seoses eelseisvate aastatega Eesti kergejõustikus. "Hea oleks, kui me suudaksime oma praegused tippmehed kümnevõistluses koondada korra ühele staadionile ja võistlusele. Võib-olla teha umbes selline maavõistlus nagu 1975. aastal, kus osalesid Nõukogude liidu, Lääne-Saksamaa ja USA kümnevõistlejad. Toona muidugi oli võistlusi vähem ja iga taoline väljund võeti paremini vastu. Tänavu on aga igal aastal tiitlivõistlus, lisaks näiteks Götzis. Aga see on miski, mille nimel me praegu tööd teeme," ütleb Teigamägi.

    Saate lõpus võetakse ette aga taas kuulajate küsimusmäng, millele saab vastuseid saata aadressile [email protected]. Saadet juhib Karl Rinaldo.

    Saates tuleb muuhulgas jutuks:
    *Kas Teigamägi soovinuks, et tal olnuks tänavustel valimistel ka vastaskandidaat?
    *Milliseid vigu on alaliit viimastel aastatel teinud?
    *Kuidas Teigamägi noorena Saaremaal spordiga tutvust tegi?
    *Kuidas tulevane alaliidu president 1990ndatel aastatel ettevõtlusega tegelema hakkas ja mis tõi edu?
    *Millised tiitlivõistlused on jätnud Teigamägile kõige sügavama jälje?
    *Milliste Eesti sportlaste elulooraamatud väärivad esiletoomist?
    *Kuidas kergejõustikuliidul täna toetajate otsimine edeneb ja mida potentsiaalsetele sponsoritele väljundina pakutakse?
    *Tiitlivõistluste teleülekannetest minevikus, olevikus ja tulevikus.
    *Millist täiskasvanute tiitlivõistlust Eesti korraldada sooviks?
    *Kas Kalevi staadionil hakatakse pärast renoveerimistööde lõpule viimist korraldama ka suuri kergejõustikuvõistlusi?
    *Alaliit peab plaani, kuidas Eesti paremad kümnevõistlejad mõne aasta pärast kodupubliku ette võistlema tuua.

  • Kergejõustikuteemalise taskuhäälingusaate „Staadionijutud“ 29. osas räägib pikamaajooksu võludest ja valudest Tokyo olümpiapiletit sihtiv maratoonar Jekaterina Patjuk.

    Äsja 38. sünnipäeva tähistanud Patjuki näol on tegu Eesti 3000 meetri takistusjooksu rekordiomanikuga, ent viimased aastad on ta keskendunud just kõige pikemale tiitlivõistlustel kavas olevale jooksudistantsile. Detsembris läbis ta Valencias maratoni Eesti kõigi aegade kolmanda aja 2:34.34’ga, millest võib ehk isegi piisata, et pääseda tänavu Tokyo olümpiamängudel starti. Üks maraton on Patjuki siiski veel kevadel Kopenhaagenis ees ootamas, et olümpianormile 2:29.30 lähemale jõuda.

    „Kui ma alustasin maratonijooksu treeningutega, siis sain aru, kui väike on Tallinn,“ naerab Patjuk, kes vuhab pealinna tänavatel tavalistest harrastusjooksjatest mitu korda kiiremas tempos. „Isegi üks rattur kiitis kord, et jooksen kiiresti. Jooksin temast mööda ja sain aru, et tal endal oli parasjagu päris raske.“

    Tallinnas venekeelses keskkonnas üles kasvanud, ent täna vabalt ka eesti keelt kõnelev Patjuk tunnistab, et sporti tehakse küll eelkõige iseenda jaoks, kuid lähedaste inimesteta oleks rasketel treeningutel ja võistlustel vastu pidamine keeruline. Tempotrennides aitab teda näiteks jalgrattaga kõrval sõitev elukaaslane, aga abistajaid on teisigi.

    „Treener Harri (Lemberg) võtab väga rahulikult kõike, mis minuga juhtub. Vahepeal võin nutta, aga tema ütleb ikka: jah, trenn oli raske, aga see on normaalne. Ta on vist harjunud lihtsalt sellega, et minuga kogu aeg midagi juhtub. Teine inimene on ema, kes kogu aeg küsib, kuidas mul läheb. Ta ei tea üldse midagi tehnikast ega spordist, aga kui ta vaatab mu võistlust, siis näeb ära, kas mul oli seekord kerge või raske joosta. Ta tunneb ja saab aru kuidagi seda,“ ütleb Patjuk, kelle valjuhäälsemad kaasaelajad on õelapsed.

    Patjuk räägib saates muuhulgas sellestki, kuidas vigastuspaus võib osutuda teatud olukorras äärmiselt vajalikuks ja positiivse mõjuga sündmuseks, samuti tuleb juttu maratonijooksu spetsiifikast, sponsoritest, harrastajate treenimisest ja enesearengust. Nagu ikka, võetakse seegi kord ette küsimusmäng. Saadet juhib Karl Rinaldo.

  • Kergejõustikuteemalises taskuhäälingusaates "Staadionijutud" on seekord stuudiokülalise rollis mees nagu orkester, noor kümnevõistleja Siim Liblik.

    "Kui ärkan hommikul üles ja kuskilt on valus, siis on väga hea tunne, sest järelikult olen veel elus," avaldab 41-aastane Liblik oma elu moto.

    Liblik pole ammu üksikaladel isiklikke rekordeid uuendanud, kuid on veendunud, et koostöö Mikk Pahapilliga toob Kärts Magneesiumi klubi uhkele esindajale viimaks oodatud arenguhüppe. Liblik möönab, et pole õigesti treenima lihtsalt saanud veel hakata, sest enne tuleb valesti treenimine ära lõpetada.

    28. märtsil Siimu sünnipäeval sündinud saadet juhib Karl Rinaldo. Nagu "Staadionijuttudes" kombeks, tuleb ka seekord saate lõpus ettelugemisele kuulajaküsimus.

  • Kergejõustikuteemalise taskuhäälingusaate "Staadionijutud" 28. osas on külalise rollis endine Eesti teivashüppe rekordimees Rein Sokk, keda spordisõbrad teavad hästi ka kui Erki Noole pikaaegset treenerit ja spordikommentaatorit.

    Homme 62. sünnipäeva tähistav Sokk, kes valiti 1995., 1996. ja 1997. aastal Eesti parimaks treeneriks, töötas pikki aastaid Nike spordipoe juhatajana ja jagas jooksusõpradele jalatsite osas väärt infot, ent nimetatud kauplus pandi kinni ja tänaseks on spordipedagoogi paberitega mees jõudnud viimaks erialasele tööle.

    "Poisid, kellele Vanalinna Hariduskolleegiumis tunde annan, on väga toredad. See on ka minu jaoks suur kogemus, sest kuigi ma olen õppinud õpetajaks, siis hakkasin koolis õpetajana tööle alles kolm aastat tagasi," ütleb Sokk, kes näeb pedagoogina töötades ka omajagu imelikuna tuntduvaid asju. "Käin oma õpilastega vahel jõusaalis üldfüüsist tegemas. Näen seal vahel inimesi, kes tulevad ilusa ilmaga jõusaali, mobiil käes, jalutama. Ma ei saa neist hästi aru. Jalutada võiks väljas - teha oma tunnine ring. See on kõige odavam, lisaks saab nautida päikest ja loodust. Aga olla umbses jõusaalis, käes mobiil, mille võiks korra päevas tunniks ajaks käest ära panna - seda on kurb vaadata."

    Soku tippmargiks jäi teivashüppes 5.33, millega ta hoiab täna Eesti kõigi aegade väliedetabelis seitsmendat kohta. "Sporditee lõpetamise otsus tuli mul päris kiiresti. See oli vist 1986. aastal. Tegelesin spordikoolis Erki ja teiste poiste treenimisega. Kui poiste trenn sai läbi ja nad siirdusid kooli, võtsin koti ja läksin kilehalli teivast hüppama. Ühtegi inimest kilehallis peale minu polnud. Tegin soojenduse ära ja võtsin teiba välja, kui üks hetk küsis miski minus - miks ma seda teen? Panin teiba tagasi ja läksin oma ühikasse. Võtsin treeningpäeviku, mida olin 17 aastat pidanud, ja kirjutasin: tänasest päevast lõpetan aktiivse sporditegemise - oli tore, aitäh! Kergendus tuli peale pärast seda otsust."

    Koostöö Erki Noolega sai alguse siis, kui tulevane olümpiavõitja pidi minema keskkooli. Nool oli ise öelnud, et sooviks treenida Soku käe all, kuid tema TSIK-is jätkamine rippus tagasihoidlike tulemuste tõttu juukseharva otsas.

    "Ma ütleksin, et Tiiu Jurkatamm tegi Erki Noolest olümpiavõitja. Tiiu, kes oli TSIK-is noorteprogrammi juht, tuli minu juurde ja ütles, et kaks 15-aastast poissi ehk Erki ja Meelis tahavad minu juurde tulla. Ma vastasin talle, et need on kaks kõige õnnetumat poissi, pealegi on mu grupp täis. Seepeale hakkas Tiiu nutma, et kui mina neid ei võta, siis saadetakse poisid koju (Nool oli selleks ajaks juba mitu aastat TSIK-is õppinud - toim.). Poleks tema seal nutnud ja mina tema pisarate pärast Erkit oma punti võtnud, poleks Erkist ilmselt olümpiavõitjat saanud," meenutab Sokk värvikat seika.

    Soku ja Noole pikka aega kestnud koostöö lõppes paar aastat enne Sydney olümpiamänge, kus võrukas kuldmedali võitis. Olgugi et treeneri ja sportlase lahkuminek polnud kerge, elas Sokk Tallinnast ETV stuudiost Tiit Rääguga koos võistlust jälgides Noolele kõvasti kaasa.

    "Tõkkejooks oli ära. Pakkusin, et kui tuleb aeg 14,50, siis on hästi - Erki jooksis 14,49. Ütlesin, et kui ta heidab nüüd ketast veel 41-42 meetrit, siis on (olümpiavõidu osas) asi lahendatud. Aga kui tuli kettaheide ja esialgu otsus, et ka kolmas katse ei lähe mõõtmisele, siis ma võtsin klapid peast ära ja ütlesin, et mulle aitab küll. Sõitsin autoga kodu poole - meeletu udu oli -, kui mulle helistas Jüri Tiitus Erki fännklubist. Ta ütles, et "me võitleme veel". Protest oli sisse antud. Sain vist kodus tund aega magada, kui tuli uus kõne, et Erki tulemus pandi ikkagi kirja ja võistlus jätkub," meenutab Sokk. Millise meeldiva üllatusega Soku jaoks kogu lugu lõppes, seda saab kuulata juba saatest.

    Kahetunnises vestluses räägib Sokk veel palju huvitavat Noolest, ent peatub ka oma teivashüppekarjääril, Sergei Bubka alistamisel, teivashüppe õpetamisel, jooksupoe pidamisel, telekommentaatori tööl ja muul. Saadet juhib Karl Rinaldo.

  • Kergejõustikuteemaline taskuhäälingusaade "Staadionijutud" läheb seekord eetrisse erisaatega, kus äsja lõppenud Toruni sise-EM'i võtavad kokku kolm kiirjooksjast debütanti Karl Erik Nazarov, Keiso Pedriks ja Kreete Verlin.

    Nagu Eesti meedias juba on kirjutatud, kujunes lõppenud suurvõistlus Eesti viimase kümnendi edukaimaks sise-EM'iks, sest kaheksa parema hulka jõudsid nii mitmevõistleja Risto Lillemets kui ka sprinterina Eesti spordiajalugu teinud Karl Erik Nazarov. Lisaks läksid seekordsed Euroopa meistrivõistlused meie kergejõustikulukku faktiga, et seitsmest sportlasest kuue jaoks oli tegu tiitlivõistluste debüüdiga. Ükski debütantidest ei jooksnud ka lati alt läbi, sõna otseses mõttes tõestas seda meie koondise pesamuna, kõrgushüppes isiklikku rekordit korranud Lilian Turban.

    EM-ile vaatavad tagasi tõkkejooksus isikliku rekordi lähedaseid aegu näidanud 26-aastane Pedriks ja 24-aastane Verlin ning sprindis tänu suurepärasele kiirusele, emotsionaalsusele ja vuntsidele ka paljudele teiste riikide spordisõpradele meelde jäänud 21-aastane Nazarov.

    Saates tuleb muuhulgas juttu järgnevatel teemadel:
    *Kuidas meie debütandid reageerisid, kui esmakordselt koha tiitlivõistlustele lunastasid?
    *Kui palju said Karl Erik, Keiso ja Kreete sõpradelt/toetajatelt sõnumeid pärast võistlust?
    *Milliste sõnadega saatsid Liivi Eerik ja Andrei Nazarov oma sportlased EM-ile?
    *Kas tiitlivõistlustel on ka oma Peeter Randaru?
    *Mis üllatas konkurentide soojenduse puhul nii Karl Erikut, Keisot kui ka Kreetet?
    *Mida ütles Keiso tõkkesprindis kulla võitnud britile?
    *Kas Karl Eriku poolfinaalis joostud Eesti rekord 6,62 oli perfektne sooritus?
    *Millised nägid välja trio viimased päevad enne EM-i?
    *Kas tänapäeva reeglid, mis ei luba sprinteril ühtegi valestarti teha, tekitavad sportlastes kõva närvipinge?
    *Karl Erik ja Keiso hindavad üksteise tõkkesprindi tehnikat ja ootavad huviga suviseid duelle.
    *Kreete on saanud treeneritelt seoses tõkkejooksu tehnikaga väga erinevaid nõuandeid.
    *Võistlusareeni eripärad. Kas tiitlivõistluste rada oli "kiirem" kui Lasnamäe kergejõustikuhallis?
    *Milline roll oli EM-il Eesti koondise taustajõududel?
    *Mida õppisid Karl Erik, Keiso ja Kreete EM-ilt ja mida ootavad nad eelolevalt suvelt?