Podcasts

Episodes

  • Keelesaade. Kokkuvõttevõistluse võitjad

    Keelesaade | Vikerraadio | ERR starstarstarstarstar
    add

    Keelehooldekeskus tähistas Tartu raekojas 5. sünnipäeva. Keskuse üks uuemaid ettevõtmisi on kokkuvõtte võitlus "Tuum", milles osalejatel tuli kirjutada võistlustööna 200 sõnaline kokkuvõte Ilmar Raagi esssest : “Kultuuritust ei ole olemas.” Kokkuvõttevõistlusest teeb kokkuvõtte Tiit Hennoste Tartu Ülikoolist, saates kõneleb võitja Liina Pääbo ja konverentsil ettekande pidanud õiguskantsler Indrek Teder. [b]Kokkuvõttevõistluse tulemused[/b] 100-eurose peaauhinna vääriliseks hinnati Liina Pääbo võistlustöö, 50-eurosed teised auhinnad said Mari Eek ja Liisa Otsak, 25-eurosed kolmandad auhinnad pälvisid Marten Juurik, Silvia Tänav ja Tiina Viil. [b]Etteantud tekst[/b] Kultuuritust ei ole olemas Ilmar Raag 8. jaanuar 2011 Postimees. Arvamus Ma nägin oma vanaema nutmas kahel korral. Esimene kord siis, kui see seakasvatajast talunaine pidi paluma oma jahimehest naabrit, et too lõpetaks surmatõppe jäänud koera piinad. Tol korral oli lask jahipüssist koerale kõige õilsam viis lahkumiseks, sest koera ei tapetud ju nii nagu lammast või siga. Teine kord nuttis ta juba siis, kui voodihaigena ei tulnud surm talle piisavalt kiiresti. Ta arvas, et on kõigile teistele koormaks. Kas see naine oli paha inimene, et ta ei lugenud minu mäletamist mööda iial midagi muud peale piibli ja vahel ka kalendriraamatut? Ah jaa, ka kohalikku ajalehte tükati. Tean kindlasti inimesi, kes selliseid talunaisi peavad kultuurituks. Kuna ma tahaksin vaielda, siis vaataks veidi ligemalt seda, mida me kultuuriks peame. Me elame maailmas, kus käibetõena visatakse aeg-ajalt õhku mõte, et kultuur õilistab inimest, pidades selle all silmas, et ainult raamatut lugev ja ooperit kuulav inimene on hea inimene. Kultuur päästab maailma. Samas teame ajaloost, et Hitlerile meeldis Wagner, Stalin armastas kinokunsti ja Pol Poth oli juba oma Pariisi õpingute ajal lugenud rohkem raamatuid kui Jüri Mõis. Kummatigi, kui praegu peaks tegema vahekokkuvõtte, siis paistab Jüri Mõis parem inimene kui Pol Poth. Võib-olla on asi selles, et meil on kõnekeele tasandil paras segadus kultuuri mõistega? Igaüks, kes veidigi jälgib sõna «kultuur» kasutust, näeb, et üheaegselt on kasutusel vähemalt kaks definitsiooni. Kõige tavalisemalt tähendab kultuur meie kõnepruugis kunsti, kirjandust, muusikat ja kõike, mida võiks nimetada ka loominguks. Selles tähenduses on kultuur väärtus iseeneses, nii et aeg-ajalt on võimalik dramaatiliselt hüüda: «Nad ei hooli kultuurist!» või «Kultuuri ei toetata piisavalt!» Ajalooliselt on seesugune kultuuri defineerimine suhteliselt hiline, sest antiikajal kasutati samade nähtuste kirjeldamiseks pigem mitmuses sõna «kunstid», millel olid omad muusad, samal ajal kui sõna «kultuur» tuleneb ladinakeelsest sõnast colere, mis tähendab «harima». Kui Vergilius kirjutas oma pastoraalse «Georgica» aastal 29 eKr, siis kasutas ta seda sõna just maaharimise tähenduses. Kummatigi eksisteerib veel teine kultuuri tähendus. Romantikahõngulisel 19. sajandil, mil kunstnikud ja kirjanikud olid inimvaimu hoolsate harijatena juba kinnistanud kultuuri ja kunstide raudse seose, toimub kultuuri mõiste kasutuses veel üks areng. Selle näiteks oleks Edward Burnett Tylori töö. See tuntud kultuurievolutsiooni teoreetik ja sotsiaalantropoloog kirjeldab 1871. aastal kultuuri laiema nurga alt, mille kohaselt on kultuur «tervik, mis sisaldab teadmisi, usku, kunsti, moraali, seadusi, tavasid ja kõiki muid võimekusi ja harjumusi, mida inimene võib omandada ühiskonna liikmena». Tänapäevasesse keelde panduna võiks ütelda, et kultuur on kui mõtteline tarkvara, mis jookseb inimeste kui sotsiaalbioloogilise riistvara peal. Sellise akadeemilise defineerimise eripäraks on see, et kultuurile ei saa anda eetilist hinnangut väljaspool kultuuri ennast. Seega, mingi inimese või ühiskonna kultuur on kas nii- või naasugune, kuid inimene ei ole iial ilma kultuurita. Ka ei ole ükski kultuur iseenesest halb või hea, vaid nad kannavad erinevaid eetilisi hinnanguid. Siin toodud mõttekäigus ei ole midagi originaalset. Minu enda jaoks on aga ikkagi üllatav, et kuigi me akadeemilises kirjanduses kohtame peamiselt kultuuri antropoloogilisi definitsioone, on tavalises kõnekeeles endiselt käibel konstruktsioon, mis eirab teaduse kõnepruuki. Järele mõeldes ei ole see mitte lihtsalt huvitav tähelepanek, vaid kui vale diagnoos. Näiteks ei saa me öelda, et kokkupuude kultuuriga õilistab inimest, sest iga inimene on juba niigi osa mingisugusest kultuurist. Veel hullem on see, et kui me tavakeeles räägime kultuurist, muutub looming omaette eesmärgiks ja me tegelikult ei pruugigi rääkida nendest tegelikest väärtustest, millest kultuur koosneb. Tagasi tulles minu vanaema näite juurde, saab selgeks, et teda ei õilista mitte manipuleeriv kõnekeelse «kultuursuse» mõiste, vaid mõned väga konkreetsed väärtused, mis olid tema kultuuri alustaladeks. Meist igaüks oskab kirjeldada seda eesti kultuuri, millele toetudes võeti vastu emapalga seadus, pandi püsti Vabadussõja võidusammas ja küsiti entusiastlikult laenu kuni krediidikriisi saabumiseni. See kultuur ilmutab ennast läbi internetti tarbiva kodanikkonna protsendi ja joodud alkoholi hulga. Iga kord, kui riigikogu koguneb mõnda seadust vastu võtma, on nende käitumine programmeeritud selle kultuuri poolt, sest inimesed käituvad harva vastupidiselt nende loomusele. Kas me tuleme valitsuse kärpekavade peale tänavale autosid süütama või mitte? Kas me põgeneme ohu korral välismaale või mitte? Nendest vastustest koosnebki meie kultuur. Kultuuri kui vaimse elukeskkonna probleemiks on muutuste kontrollimatus. Minimaalselt tähendab kultuur eksisteerivate tähenduste pidevat ülekordamist, kuid praktikas on muutunud kas või jõulude tähendus võrreldes sellega, mida see püha tähendas meile veel kakskümmend aastat tagasi. Kas me soovisime, et jõulude jõuline kommertsialiseerumine toob kaasa kohatise tõrjereaktsiooni? Niisamuti võiks arvata, et meie kultuuri viimase kahekümne aasta jooksul kõige enam mõjutanud sammuks oli eraomandipõhise majanduse legaliseerimine. See samm aktualiseeris seni veidi tagasihoitud varanduse kogumise teema. Ei, ärge arvake, et ma oleksin eraomandi vastane. Juhin vaid tähelepanu, et julgus, millega võeti enne masu pangalaene, oli kultuuriliselt ettemääratud. See oli puhtalt mõtlemises kinni, sest inimesi ei ajanud taga ükski Maslow’ püramiidi baasvajadustest. Kuidas üldse kultuur ajas muutub? Laias laastus võib selle jagada kaheks. Kõigepealt nii nagu roomlased ütlesid: «Tempora mutantur et nos mutamur in illis.» Objektiivselt muutuvad olud sunnivad meid pidevalt tegema väikseid mööndusi pidevatesse kordamistesse. Kuid teiselt poolt on meile kingitud kohatine enesekindlus, et võime ka oma vaba tahtega maailma paremaks muuta. Kindel on aga ka see, et meie vaba tahe on pidevalt pommitatud erinevate «mõjuagentide» poolt. Näiteks kui 19. sajandi alguses kaotati Eesti- ja Liivimaal pärisorjus ja tekkis eeldus, et nimetul maarahval tekiks koos jõukusega ka kihelkonnaülene eneseteadvus, siis just samal ajal jõudsid läbi saksa kultuuriruumi Eestisse rahvusromantika ideed. Need peamiselt sakslased, kes 1838. aastal asutasid Õpetatud Eesti Seltsi (Gelehrte Estnische Gesellschaft), ilmselt ei aimanudki, kui oluliselt nad muudavad selle maarahva kultuuri. Vastandina varasemale diskursusele ei olnud mingi ühiskonna ühendavaks nimetajaks mitte jumala poolt määratud valitseja, vaid rahvuslik ühtsus. Tänapäeva eesti kultuuri jaoks ei ole olnud suuremat mõjuagenti kui saksa valgustusfilosoofia ja Prantsuse revolutsioon, mille järelkaja aitas ka Saksamaal kultuuriliselt ühineda. Igal juhul oli tulemuseks eesti rahvuse praegusaegne eneseteadvus. Millised on praegused muutuste mõjuagendid? Kui vaadata eesti kultuuri väliseid märke, siis on proportsioonid väga ilmekad. Iga paari aasta tagant on meil võimalik näha laulukaare all paarisada tuhandet inimest ja samal ajal töötlevad sama suurt auditooriumi iga päev ka näiteks Õhtuleht ja Kanal 2 õhtune programm. Telesaadete auditooriumite suuruse põhjal võib metasotsiaalsetest probleemidest või kunstidest huvitatud auditooriumi hinnata umbes kümme protsenti elanikkonnast, mis tähendab, et teatri ja ERSO ja kirjanduse mõju eesti kultuurile on asümmeetriline. Mõnda elanikkonna kihti mõjutab see väga, samal ajal kui suurem osa ühiskonnast saab kunstide mõjust osa vaid kaudselt. Teine näide on veelgi paradoksaalsem. Eeldame, et Eesti elu juhivad valdavalt kõrgharidusega inimesed, kes on ühiskonnas vähemusgrupiks. Nende eelistatud uudistesaateks on «Aktuaalne kaamera» ETVs. Neid inimesi aga valivad riigikokku ühed teised kodanikud, kes vaatavad «Reporterit» Kanal 2s. Ja viimaseid on tunduvalt rohkem. See sunnib mind arvama, et «Reporter» on reaalkultuuri mõttes Eestile mõjusam kultuuriagent kui näiteks rahvusooper. Suurim väline mõjutegur on aga telekommunikatsiooniga pakutav «globaalne küla», kus domineerib anglo-ameerika kultuur. Kui vaatate kas või eesti meedias esitatavaid välisuudiseid, siis näete, et rõhuvas enamuses on need tõlgitud ingliskeelsetest allikatest, sest teisi keeli osatakse tunduvalt vähem. Parimaks näiteks on küsimus, miks teavad eestikeelse meedia jälgijad üht-teist Paris Hiltonist, aga praktiliselt ei midagi prantsuse või saksa seltskonnadaamidest. Tähtsuselt järgmine on välismõju, mis esineb Vene faktorina. See üks teine kultuuriruum elab meiega kõrvuti, kohati läbi põimudes. Alles hiljuti olin veidi üllatunud selle üle, kui palju eesti inimesi teadis Facebooki vahendusel sellest, mis toimus Vene telekanalites aastavahetusel. Vene faktor ei pruugi tähendada nõustumist ja võib täpselt sama võimsalt kutsuda eesti kultuuriruumis esile igivaenu, mis toitub peamiselt sellest, et Vene mõjusfäär on siinsamas ega lase ennast unustada. Mainisin siin nelja mõjukeskust meie kultuurile: saksa valgustusfilosoofia, eesti meedia, «globaalne inglise keelega determineeritud küla» ning Vene naabrus. See nimekiri ei ole loomulikult lõplik. Meie kultuur on pidevas mõjutuste tuules, nagu õhupall, mida ümberringi seisvad inimesed üritavad puhuda neile soovitud suunas. Selle vahega, et kultuuri puhul ei hooligi enamik mõjuagentidest, mis suunas nad palli puhuvad. Nad lihtsalt avaldavad mõju, hoolimata sellest, et tulemus võib olla vastupidine nende endi maailmanägemusele. Lõpuks avaldab meie kultuurile mõju ka riik ise. Kuna riik on ju ise üks kultuuri tunnustest, ongi mul teinekord hirm, et meie riik võibki vabalt olla kõikide mõjude summa, ilma olulise eneseteadvuseta. Samal ajal on ju riigi eesmärk luua parim võimalik elukeskkond oma kodanikele. Seejuures siis ka vaimne elukeskkond. Ei ole kultuuritust, on vaid vaimne keskkond, milles me elame. Ja minu vanaema oli hea inimene. [b]Võitja Liina Pääbo kokkuvõte[/b] Hoolimata kultuuri mõiste mitmetähenduslikkusest ja -kihilisusest, käsitletakse seda sageli liiga kitsalt. Kui tavaliselt võrdsustatakse kultuuri pelgalt kunstide ja loominguga, siis laiemalt ja antropoloogiliselt võttes võib kultuuriks pidada meie vaimset elukeskkonda ehk erinevate teadmiste, uskumuste, tavade jne kogumit. Esimese lähenemise järgi on kultuur justkui eraldiseisev ja väärtus iseeneses, teise käsitluse kohaselt tekib kultuur aga inimeste ja nende vaimse keskkonna suhestumisel, mistõttu ei saa ükski inimene paikneda kultuurist väljaspool ega olla kultuuritu. Ühtlasi on kultuur ajas muutuv ning seda dünaamilisust võivad mõjutada erinevad tegurid. Eesti kultuuri oluliste mõjutajatena võib välja tuua näiteks saksa valgustusfilosoofia, mis aitas tekkida rahvuslikult eneseteadvusel. Lisaks mõjutavad meid eesti meedia, üleilmastumine ja sellega kaasnev ingliskeelse kultuuriruumi mõju kasv ning paiknemine vene kultuuriruumi naabruses. Sellest loetelust ei tohiks välja jätta ka riiki, mis on ühelt poolt kultuuri tunnus ja teisalt ka kultuuri mõjutaja-kujundaja ning mille üheks oluliseks eesmärgiks peaks olema kodanikele parima võimaliku (vaimse) elukeskkonna loomine. Seega ei tohiks anda inimese kultuursusele hinnangut pelgalt selle põhjal, kui palju raamatuid ta loeb või kui tihti teatris käib. Veelgi enam, kui käsitleda kultuurina kogu vaimset elukeskkonda, ei ole kultuuritut inimest üldse olemaski.

  • Puheen Iltapäivä: Lapsiperheet valtaavat helsinkiläisravintoloita: 20.01.2017 13.20

    Puheen Iltapäivä starstarstarstarstar
    add

    Tiesitkö, että me suomalaiset syömme eurooppalaisista vähiten yhdessä? Suomi 100 -juhlavuoden yksi kampanja on Syödään yhdessä, joka pyrkii muistuttamaan yhdessäsyömisen ja kyläilyn merkityksestä - syöminen ja yhteisöllisyys tekee hyvää terveydelle, mielelle ja elämänlaadulle.Suurin osa suomalaisista toivoisikin lisää yhdessä syömisen mahdollisuuksia. Yksi mahdollisuus lapsiperheille tarjotaan lauantaina 21.1 kun Perheet safkaa - lapsiystävällinen ravintolatapahtuma valtaa helsinkiläisravintoloita. Nämä ravintolat eivät ole niitä, joihin ihan ensimmäisenä lapsikatraansa veisi - kyseessä on aavistuksen verran hienommat paikat, joissa voi nyt käydä vaikka harjoittelemassa "hienosti syömistä".Perheet safkaa on Petra Gergov-Koskelon ja Minna Koskelon kehittämä konsepti, joka sai alkunsa, kun kaksi hyvää ruokaa rakastavaa äitiä turhautui siihen, että sekä itsellä että monilla tuttavaperheillä oli korkea kynnys lähteä lasten kanssa ravintolaan syömään. Lisäksi monissa paikoissa tarjotaan lapsille sama iänikuinen menu nakeilla ja ranskalaisilla. Lisäksi monista lapsiperheellisistä tuntuu, että Suomi lapsivihamielinen maa, jossa lapsi saa näkyä muttei kuulua - ja viereisistä pöydistä kuuluu tuhahduksia ja näkyy silmien pyörittelyä kun lapsiperhe istuutuu paikalleen.Millainen on perheystävällinen ravintola? Millaista käytöstä lapsilta pitäisi vaatia? Entä osaavatko suomalaislapset käyttäytyä ravintolassa? Muun muassa näitä kysymyksiä perataan kahden äidin - keittokirjailija ja bloggaaja Hanna Gullichsenin ja Ravintola Murun ravintolapäällikkö Saara Alanderin kanssa. - Lapset osaavat käyttäytyä, jos heille kerrotaan miten pitää käyttäytyä, ravintolaan kuuluu ääniä ja elämää - normaalit käyttäytymissäännöt huomioiden, toteaa Saara Alander. - Vastuu on aina vanhemmilla, ja kyllä itse haastan itseäni kun tämän lauman kanssa menen ravintolaan, nauraa puolestaan kolmen lapsen äiti Hanna Gullichsen.

  • Vegofierade klassiker

    Los Vegos starstarstarstarstar
    add

    Du behöver inte överge dina barndomsrätter och vardagsfavoriter bara för att du börjar käka grönt. Vegofiera dem istället! Recept: Therese SvenssonHär förvandlar vi klassikern gratinerad falukorv till en smarrig och sprängfylld aubergine. Vi fixar fläskpannkakan utan fläsk men ännu godare. Och sen rör vi ihop en vegansk Toast Skagen som passar till allt från brunch till midsommar.Fläskpannkaka utan fläsk med kantareller och rostad kålVegetariskt, glutenfritt, laktosfrittArkeologiska fynd tyder på att pannkakor var första spannmålsrätten, gräddat på heta stenar eller i grunda grytor över öppen eld. Den första carb-måltiden, kan man säga. Det var också min första favoriträtt. Det här är en klassisk ugnsbakad fläskpannkaka utan fläsk, men för att få till mustig god smak lägger vi istället till blandad svamp och kål. Kål är billigt, håller länge i kylen och gör pannkakan lite matigare. Plus att jag sällan ser något tillfälle att INTE pilla ned kål i maten. Till detta ska vi äta hjortron istället för lingon bara för att lingonen har fått bada i strålkastarljuset lite väl länge så nu det är dags att de ger plats åt hjortronen igen. Go Team Hjortron! Ingredienser för en pannkaka i en ugnsformNågra nävar kantarellerEn bit kål, till exempel savoykål, grönkål, svartkål, färsk vitkål3 dl sojamjöl3 ägg6 dl växtmjölk, till exempel havremjölk1 tsk saltMjölkfritt smör Gör så här:Blanda mjöl och salt i en bunke. Vispa i hälften av mjölken och blanda eller stavmixa till en slät smet. Vispa i resten av mjölken tillsammans med äggen. Låt smeten svälla i en halvtimme i kylskåp.Rensa svamp och strimla kål. Fräs i en stekpanna tills rostade fläckar uppstått. Häll över i en smord ugnsfast form och häll över pannkakssmeten. Grädda pannkakan i ugnen i ca 25 minuter på 225 grader.Vegan: Strunta i äggen och kör i en matsked maizena och 1 tesked bakpulver.Servering: Ät med hjortron - yum!  Auberginekorv fylld med soltorkad tomat, ost och vitlökVegetariskt, glutenfrittNågot av det godaste jag vet är den sicilianska rätten Pasta Norma som är pasta och tomatsås med härligt krämig och perfekt mjuk aubergine. Och själva nyckeln till den perfekta auberginen är att man lagar den så länge att den blir mjukt geggig och nästan transparent brunsvart i färgen. Med andra ord: när du tror att du sabbat den är den perfekt! Många recept säger att du ska salta ur din kära aubergine men det behövs inte – lägg istället den tiden du skulle salta ur auberginen på att tillaga den tills den är just så härligt mjuk och brun som den så gärna vill vara. Ingredienser, cirka 2 portioner 1 stor aubergine eller 2 mindreEn bit lagrad ost, till exempel västerbotten, parmesan, pecorino, vesterhavsostNågra soltorkade tomaterNågra vitlöksklyftorOlivoljaSalt Gör så här:Skär auberginen på längden från rot till topp. Skåra dem på den lila sidan (ca 1 cm mellan varje skåra). Skär inte hela vägen ner, men så att auberginen fortfarande håller ihop. Lägg auberginebitarna på folie.Stoppa ned lagrade ostskivor, skivad vitlök samt soltorkad tomat i skårorna. Ringla över lite olivolja och salta. Auberginen kanske spricker nu för att den är så sjukt välfylld men eftersom vi virar in den i folien är det inga problem.Lägg de invirade auberginekorvarna i en ugnsform, och kör i ca 30-40 minuter på 250 grader. När du sticker den med en kniv och den känns genommjuk är den färdig.Servering: Ta ut ur ugnen, skär upp auberginen och lägg upp på tallrikar, ät med tomatsås, sallad och extra riven ost. Min kille gillar att skära en stor bit och lägga i en surdegsfralla med lite majo och sallat och käka som en italiensk hamburgare. Det är såklart även gott till pasta.Vegan: Skippa att fylla auberginekorven med ost. Jag vet att det finns mjölkfri ost men det blir godare om du pillar ned lite rostade frön eller nötter i skårorna. När du sen tar ut den ur ugnen kan du gärna riva över lite parmesanliknande veganost som finns från olika märken, eller strö över näringsjä

  • Erehdysekspertti: Tuhansien mokien maa – tunaroinnin Suomen historia: 05.05.2016 18.25

    Erehdysekspertti starstarstarstarstar
    add

    Tässä syksyn avausjakso jo ennakkoon Yle Areenan kuuntelijoille ja sarjan podcast-tilaajille. Erehdysekspertti Raimo Tyykiluodon vieraana on kirjailija Vesa Sisättö, jonka kirja Tuhansien mokien maa – tunaroinnin Suomen historia ilmestyy syksyllä.Kirjaan tarinoita etsiessään Vesa huomasi, että suomalaisten kyky oppia virheistään on heikko, sillä niin usein samantyyppiset virheet toistuvat. Mokaamisen 2 perus fundamenttia, jotka toimivat myös muualla kuin Suomessa ovat: 1. Ei olla tehtävän tasalla 2. Poltetaan jonkun muun rahaa kuin omaa. Lisäksi suomalainen erityispiirre on jääräpäisyys eli tehdään näin kun on kerta päätetty, vaikka siinä ei mitään järkeä olisikaan.Muutama esimerkki suomalaisten tunaroinnista:Snellmanin talouspolitiikan seurauksena keväällä 1868 suomalaisia kuoli nälkään pahimmillaan suoraan tai välillisesti 20 000 kuukaudessa. Ajan henki oli, että köyhyys on luonnevika. Vuonna 1944 Viipuria puolustamaan siirrettiin 20. prikaati, joka oli kokematon. Kiireisen siirtymisen seurauksena ammusvaunut jäivät matkalle. Joukko-osasto meni Viipurin kenttämakasiinille hakemaan ammuksia, mutta makasiinin päällikkö sanoi, että ammuksia saa vain täytettyä kaavaketta vastaan. Seuraavana päivänä kaavake oli saatu ja täytetty, mutta eversti joka kaavakkeen käsittelee oli ehtinyt mennä nukkumaan, eikä häntä saanut herättää. Aamun koittaessa ammuksia sitten saatiin, mutta ne olivat väärää kaliiberia. Viipuri menetettiin.Tukholman Olympialaisissa 1912 Suomen jalkapallomaajoukkue saavutti kaikkien aikojen parhaan tuloksensa eli neljännen sijan. Pronssiottelu hävittiin osin humalan ja osin kovan krapulan seurauksena, kun pronssiottelu oli siirretty alkamaan päivää aiemmaksi ja suomalaiset saapuivat peliin lähes suoraan baarista. Kisoissa Suomi esiintyi erillisenä joukkueena, vaikka oli osa Venäjän keisarikuntaa.Kansanliike, joka taisteli kapitalismia vastaan, ryhtyi siihen itse vuodesta 1987 alkaen 1990 -luvun alkuun asti. Kommunistit nimittäin kokeilivat tuolloin kasinokapitalismia. Neuvostoliitosta tuotiin sinkkiämpäreitä ja jostain muualta reikäisiä kondomeja, jotka jo tulli pysäytti. Kaiken näköisten hämäräbisnesten seurauksena SKP poltti satoja miljoonia euroja ja jäljelle jäi vain suuri häpeä.Syksyllä erehdysekspertti on jälleen vahvasti inessä joka skenessä. Hyvää kesää!

  • Erehdysekspertti: Tshernobylin testamentti: 20.11.2015 11.00

    Erehdysekspertti starstarstarstarstar
    add

    Tshernobylin nelosreaktori räjähti 26.4.1986, kun muutama insinööri testaili laitteistoja. Tshernobylissä tehtiin onnettomuuden sattuessa koetta, jota eivät olleet hyväksyneet sen enempää voimalaitoksen suunnittelijat kuin edes suunnittelua tarpeeksi tuntevat henkilöt, sillä kokeen suorittaminen edellytti reaktorin käyttämistä tavalla, joka nimenomaan kiellettiin laitoksen käyttömääräyksissä.Koetta varten oli tehtävä erinäisiä valmisteluja. Ensinnäkin reaktorin hätäjäähdytysjärjestelmä ja pikasulkujärjestelmä piti kytkeä pois päältä. Sitten koetta jatkettiin ja kytkettiin voimalaitoksen turvallisuusjärjestelmä pois päältä, koska se olisi estänyt reaktorin väärän käytön eli kokeen suorittamisen. Koe oli tarkoitus suorittaa nelosreaktorin alasajon yhteydessä. Alasajo oli aloitettu edellisenä yönä kello yhden jälkeen, mutta seuraavana aamuna tuli ilmoitus, että eräs alueellinen voimala oli tipahtanut verkosta. Kiovasta soitettiin Tshernobyliin ja ilmoitettiin, että verkko tarvitsee lisää sähköä joten voisiko ydinvoimalan alasajoa lykätä. Näin tehtiin. Samalla lykättiin koetta. Reaktorin alasajoa jatkettiin 23.04 perjantai-iltana. Ajankohta osui ydinvoimalan työvuorojen väliin. Koska koe piti suorittaa alun perin päivävuoron aikana, yövuorolaiselle jäi vain vähän aikaa perehtyä kokeen yksityiskohtiin. Vuoroa johti insinööri, joka oli työskennellyt vastuunalaisessa tehtävässä vasta kolme kuukautta. Ja tässä on vasta tarinan alku.Erehdysekspertti Raimo Tyykiluodon vieraana Tshernobylin testamenttia arvioi professori Peter Lund Aalto yliopiston teknisen fysiikan laitokselta.Tshernobylin nelosreaktori räjähdyksestä kerrottiin Suomessa vasta lähes 2 vuorokautta räjähdyksen jälkeen. Ensin maanantai-illan TV1:n uutisissa ja tarkempi varmistus tuli sitten Ylen Radiouutisissa kello 22, kun Yrjö Länsipuro raportoi Moskovasta, että reaktoriräjähdys oli vahvistettu Neuvostoliiton pääuutislähetyksessä.