エピソード
-
Te võib-olla ei usu seda, aga ma olen umbes 300x lendavast lennukist langevarjuga välja hüpanud. Kui te arvate, et langevarjuga hüppamiseks peab väga julge olema, siis selles on kindlasti mingi osa tõtt sees, aga ka hüpates võivad igasugu uskumatud hirmud olla. Mul näiteks oli alati väga hirmus lendava lennuki ukse taha ronida, sest ma kartsin alla kukkuda. Kuigi mul oli ju ometi alati langevari seljas ja alla kukkumisest poleks suurt midagi juhtunud, aga näe - mina kartsin
Hüppamise jätsin ma ühel hetkel maha, sest tundsin et mulle aitab. Olen ka naljaga pooleks öelnud, et nüüd saan oma oma adrenaliini hoopis improlavalt kätte ja kuigi see on nali, siis on selles oma tõetera sees.
Sellest ja muudest teemadest tuleb meil juttu ka minu tänase külalise Aivariga, kes on samuti pikalt langevarjuga hüpanud nii lennukist kui ka igasugu muudelt objektidelt - näiteks alles äsja hüppas ta alla Tallinna teletornist. Lisaks on ta ka “Järgmise korrani” improgrupi liige, VGT näitleja ja muidu ka igati tore inimene.
Kuuleme ka sellest kuidas Aivari elu esimeses improstseeni oli vaja tulekustutit, räägime meestest ja nende emotsioonidest, peatume Meisneri tehnikal, ning saame teada, et kuidas reageerivad Aivari sõbrad, kui nad kuulevad, et ta näitlemisega tegeleb
-
Impros saavad kokku väga erinevad isiksused: IT-inimesed ja loovinimesed, tehnikud ja poeedid, testijad ja õpetajad, piloodid ja põllumehed.
Me saame kokku ja me mängime, areneme ja muutume koos. Just niimoodi, justkui mängeldes, saame me paremaks ning tuletame endale meelde, et mis see ikkagi on mis meid kõiki inimeseks teeb ja omavahel ühendab.
Mina näiteks olen IT-inimene, mulle meeldib väga arvuti taga istuda. Minu tänane külaline - Maarja - on aga teatritaustaga loomeinimene ja ta pigem ehk ei taha arvuti taga olla.
Ja kuigi me pealtnäha oleme väga erinevad inimesed, siis leidsime tänase intervjuu käigus nii mõndagi ühist ja paeluvat
Saame ka teada, et milleni võib viia ägedalt disainitud visiitkaart, meenutame Meelise nimelise improgrupi saamislugu, mõtiskleme publikuga suhtlemisest, arutame positiivse tagasiside olulisusest ja kuuleme, et mida kõike võib leida raudukse tagant.
Igasugu ustega on nimelt nii, et mõnikord esimesel katsel on nad kinni, kuid sellest ei tasu end heidutada lasta ja tuleb proovida uuesti, sest järgmine kord on seesama uks äkki juba lahti
-
エピソードを見逃しましたか？
-
Mõne kuu eest osalesin ma peaasi.ee korraldatud Vaimse Tervise Impro üritusel Tartus Alexela loomelaval. Too päev lõppes mitmest osast koosneva improetendusega, mille vahele erinevad inimesed rääkisid publikule oma loo sellest, et kuidas impro neid elus aidanud on.
Mina olin on üks neist inimestest seal ja rääkisin oma esinemishirmust üle saamisest. See oli minu jaoks väga eriline esinemine, sest näiteks improt tehes ma mängin karakterit ja see ei ole päris mina; tööst rääkides ma esindan oma tööandjat ja see ka ei ole päriselt mina - aga seal laval ma olin päriselt mina ise, rääkisin endast ja see oli väga eriline ja meeldejääv kogemus.Mina olin üks nendest monoloogipidajatest seal ja minu tänane külaline, Anna-Liisa oli teine - ta on täna päriselt siin ja tal on oma unikaalne lugu ja kogemus, millest täna ka lähemalt kuuleme
Räägime ka lavaluulest ja lavaluule slämmidest, saame teada mida Anna-Liisa enne stseeni minekut mõtleb, käime ära kohas tahtmise ja mitte-tahtmise vahepeal ning mõtiskleme stereotüüpide mängimisest laval
-
Mulle improt tehes mõnikord meeldib enda kogemusi tükkideks lahti võtta ja analüüsida - et mis täpselt toimus, miks ma just selliseid käike tegin ja kas oleks saanud kuidagi teistmoodi ka.
Alati ma seda ei tee, mõnikord on vaja ka lihtsalt tunda ja tunnetada, ent siiski tunnen et selline analüüs aitab mul nii ennast arendada, kui ka erinevaid teemasid sügavuti mõista - lõpuks olen ma ju väga suure osa oma elust olnud programmeerija
Sama saab öelda ka minu tänase külalise Jürmo kohta, kes on üks Ruutu10 asutajaliikmetest ja olnud ka väga pikalt programmeerija
Kuuleme ka asjadest kinni hoidmisest, saame teada kuidas Inglise kolledž ning Chicago Jürmot muutsid, õpime rohkem tegevuste kohta, mis impro raskeks teevad ning proovime lahti mõtestada kana kitkumist
Lingid:
https://en.wikipedia.org/wiki/Infinity_Train
-
Mõnikord teeme me elus tegevusi, mis võivad teistele tunduda arusaamatu või uskumatuna. Tundugu see siis üle mõistuse keerulisena, petlikult lihtsana, või siis lihtsalt arusaamatuna. Näiteks pealtnäha lihtsate tegevuste taga on sageli väga palju ränka, kuid nähtamatuks jäävat tööd. Ja nii mõnigi tegu saab tehtud pelgalt sellepärast, et see on kellegi jaoks oluline. See sisemine motivatsioon on üks tugevamaid jõude, mis olemas on.
Minu tänane külaline Rahel Otsa on just selline inimene, kes teeb tegusid, sest need on talle olulised. Rahel on juba 15 aastat tegelenud improga ja seda õpetanud, ta on asutanud omanimelise improkooli ja toonud Eestisse paljusid toredaid juhendajaid välismaalt. Ta on ka tuntud üle maailma, õpetades improt erinevates kohtades ja osaledes rahvusvahelistel improfestivalidel juhendajana. Eestis on ta korraldanud rahvusvahelist improfestivali nimega Tilt. Ja see on vaid väike osa tema saavutustest. Lisaks kõigele on Rahel ka mõnusalt tore inimene.
Räägime täna rahvusvahelise improfestivali korraldamise telgitagustest, koostööst eestlaste vahel, veini ja veenmise rollist otsuste tegemisel ning sellest, kuidas õpetajad õpivad.
Rahel Otsa improkool: https://improkool.ee/et/
Tilt festivali etenduste salvestused: https://www.youtube.com/@tiltimprovfestival
-
Tavaliselt on mul igas saates külas üks improkogemusega inimene, kellega ma intervjuud teen - sellest tuleb ka podcasti nimi: “Impro ja inimesed”. Siiani olen rääkinud 23 erineva inimesega ja tunnen, et nüüd on käes sobiv hetk korraks uut proovida ja juba tehtud intervjuudele tagasi vaadata.
Impros me teeme stseene, laseme fantaasial lennata, loome olukorrad ja karakterid ja siis mängime. Kõik improviseerijad tahaks stseene võimalikult hästi teha ja mõnikord tulebki kõik super hästi välja, teinekord jälle jääks nagu midagi puudu. Mõnikord on naljakas, teinekord hoopis tõsine, mõnikord tundub kohmakas, teinekord jälle täiega põnev ja kaasahaarav
Aga kuidas siis ikkagi teha head stseeni? Mis on see, mis teeb ühe stseeni heaks või huvitavaks? Olen seda küsimust mõne külalise käest otse küsinud, teised jälle on sellest rääkinud läbi isiklike kogemuste
Paningi kõik selle ühte saatesse kokku - ehk nüüd järgnevad erinevate improviseerijate mõtted, nägemused ja mälestused sellest, et milline on hea, põnev või meeldejääv stseen
-
Ühel hetkel oma elus me lõpetame kooli ja siis tuleb hakata elu elama. Aga kuidas sa tead mismoodi elu üldse elada? Kevadel lõpetad kooli ja sügisel pead juba täiskasvanu olema. Mõned üksikud meist teavad täpselt, teistel ehk valikut polegi, kolmandatel hakkavad otsingud - kuni lõpuks ehk leiame midagi, mis tundub õige. Ja isegi siis võib hiljem veel närima hakata, et äkki ikka polnud päris õige.
Minu tänane külaline on Ruutu10 asutajaliige, improviseerija ja Õpetaja Toivo, kes räägib meile oma otsingutest, rännakutest ja avastustest
Räägime ka soojenduse olulisusest, partneri usaldamisest, impro õpetamisest ning kuuleme ka seda, et kuidas Toivo improstseenidest mõtleb
Ja veel - Toivoga on nii põnev juttu vesta, et me ei märganud ei kraaksuvaid vareseid ega ülelendavad lennukeid - aga salvestusest on neid kuulda küll. Korraks isegi mõtlesin, et teeme uuesti, aga kõik intervjuud siin podcastis on sama unikaalsed nagu improstseenid - neid ei ole võimalik korrata ja ära viskamine oleks kuritegu.
-
Meil kõigil on elus oma tee, kuigi ega me alati ei tea kus see on ja mõnikord on seda ehk raske nähagi, sest igasugu takistused on ees - näiteks igasugu hirmud ja ärevused. Seetõttu võib nii mõndagi tegemata jääda ja pärast on sellest jube kahju
Improga tegelemine on üks moodus oma takistusi paremini tundma õppida, sest läbi kogemuse, mängimise ja julgustuse me muutume vabamaks, muretseme vähem ning õpime ennast tundma. Niimoodi võib juhtuda, et leiamegi ennast ja oma tee üles. Endal lihtsam elada ja sageli paistab see muutus ka teistele välja. Ja see kõik avab meile uusi ja täiesti ootamatuid võimalusi.
See kõik tuli mulle pähe rääkides mina tänase külalise Ronald-Reigoriga, kellele improteatri kõrval meeldivad veel igasugu kunstivormid: näiteks laulmine, muusika, joonistamine.
Meenutame ka raha loopimist, kuuleme millest tekib impropisik, saame teada kuhu võivad viia metsas olevad sillad ning mõtleme selle peale, et milline võiks olla kaitsevägi, kus antakse ainult soovitusi.
-
Minu meelest on vahva kuidas improsse satuvad kokku nii erinevad inimesed - mõned tahavad esinemishirmust vabaneda ja julgemaks saada. Teistel jälle julgusest puudu polegi, neile meeldib esineda ja tahavad õppida hoopis teistega rohkem arvestama. Neid põhjuseid on veel ja igaühel on oma põhjus ja see ongi nii tore, sest me kõik oleme omamoodi unikaalsed.
Improt õppides me kõige muu hulgas harjutame koostööd tegema ja teistega arvestama - sest see on impros väga oluline, üksi kaugele ei purjeta. Just see koostöö aitab luua turvalise ja toetava keskkonna, kus me saame areneda nii esinejate kui ka inimestena.
Sellest rääkisime ka minu tänase külalise Sandraga, kes töötab Peaasi nimelises organisatsioonis vaimse tervise edendamisega ja see on üks väga-väga oluline ja inspireeriv töö.
Jutuks tulid ka vaimse tervise ja impro seosed, spontaansuse olulisus, vaikuse ja emotsioonide roll improstseenides ning tasakaalu leidmine nii laval kui ka elus.
-
Impro õppides me käime kursustel, töötubades, festivalidel ja laagrites. Saame targemaks ja mängime; on lausa lust kui kõik asjad laabuvad. Seejuures võib aga kergesti jääda märkamatuks, et iga taolise ürituse taga on tegelikult palju ränka ja nähtamatut tööd. Kusagil on inimesed, kes selle kõik meile võimalikuks on teinud - kõik need organiseerijad, juhendajad ja tehnikud.
Üks sellistest inimestest on ka minu tänane külaline Kairi. Mina saingi temaga tuttavaks läbi suviste ja talviste improlaagrite, mida ta nüüdseks juba 8a korraldanud on; need on kõik alati super hästi toiminud.
Muide, ka see podcast sai suuresti alguse tänu Kairi korraldatud improlaagritele, sest seal ma avastasin, et kui suur see impromaailm Eestis on
Kairi jõuab uskumatult palju - ta kasvatab kolme last ja ühte abikaasat, ta on improviseerija, harrastusnäitleja, Von Glehni teatri müügijuht, korraldab töötubasid ja kursusi igale vanusele ning on ka Ehatähe improtrupi liige
Rääkisime klassikalisest teatrist, lahti laskmise õppimisest, hirmudest, koolieksamitest ning juttu tuleb ka sellest, et kuidas pealtnäha korralik ja tagasihoidlik inimene improstseenis mõnikord üllatada võib
Lingid:
Maie Kilgas
Von Glehni teater
Ehatäht improtrupp
-
Impro saab olla naljakas, aga ta võib olla ka tõsine ja ta võib hinge puudutada. See juhtub siis, kui võtad endale aega, et päriselt tunda ja tunnetada. Kui sa ei muretse, et mida teha või mis edasi saab, kui sa ei pinguta ega proovi nalja teha, kui vaid lased enda seest välja tulla sellel, mis sealt välja tulla tahab.
Impro on enese väljendus. Ennast väljendada saab sõnadega ja saab ka muusikaga. Mõnikord polegi selleks vaja rohkelt sõnu ega palju akorde. Vähesed, ent siirad sõnad on ilusad ja hingest tulev muusika on kaunis.
Mõnikord saab see kõik kokku ühe inimese sees ja siis on veel eriti hingepuudutavalt ilus
Üks sellistest inimestest on minu tänane külaline Anu, kes alustas oma improteekonda Von Glehni teatris ja pärast seda oli kIMPROose improtrupi liigeAnuga rääkisime me paljust - näiteks muusikast, siiratest ja ausatest emotsioonidest stseenides, aga ka enesekriitikast ja sellega tegelemisest ning jõudsime ära käia isegi telliskivipuruses Aseri rannas
-
Põnev on kuulda kõigist neist erinevatest põhjustest miks inimesed improsse tulevad. On see siis uue väljundi otsimine, soov üle saada mingist hirmust, või siis lihtsalt lõbusa ja huvitav tegevus otsimine.
Me tuleme improsse ja võtame kõike mida võtta on. Me lõbutseme ja mängime, avastame ja kasvame, muutume ja muudame. Mõnikord juhtub ka nii et saame improst kätte selle, mida otsima tulime ning siis avastame et on käes aeg edasi liikuda - sest nüüd on hingel hoopis midagi muud vaja.
Minu tänane külaline Rita tuli improsse, et töörutiinist välja saada ja see tõmbas teda esimesest hetkest kaasa; ta tegeles improga kolm aastast intensiivselt, õppis ja muutus, lõbutses ja avastas, sai vabamaks ja julgemaks - kuni ühel hetkel viis elu teda edasi.
Muide, kõige muu kõrval on Rita ka üks Enterprenööritajate podcasti autoritest - seal on võimalik kuulata väikeettevõtjate kogemuslugusid.
Rital on väga mõnus elufilosoofia ja mul oli väga põnev temaga rääkida, näiteks sellest et mismoodi kogu see improasi eemalt paistab, mina praegu olen kõrvadeni impro sees ja mõnikord mulle tundub, et raske on suurt pilti näha.
Rääkisime ka piraatsõnadest, saame teada, et mis on see tegevus, mida Rital mind tegema panna ei õnnestunud, vahepeal põikame SKP arvutamise telgitagustesse ning kuuleme et kuidas üheainsa postkaardi saatmine võib anda väga hea sõbra.
Lingid
Enterprenööritajad podcast
-
Improt tehes õpime me ennast ja oma kaasmängijaid tundma. On isegi öeldud, et tund aega kellegagi koos improt tehes saab tema kohta rohkem teada, kui muidu 10 aasta jooksul. Osaliselt tuleb see sellest, et kuigi me stseenides mängime karaktereid, siis paljud karakterite valikud tulevad ühel või teisel moel meie enda seest, me väljendame oma sisemisi mõtteid ja emotsioone, mõnikord isegi näitame oma haavatavust ja laseme teistel oma maskide taha piiluda.
Niimoodi võib kergesti juhtuda, et leiame endale head sõbrad ja mõttekaaslased, mõnikord isegi kaaslase terveks elus. Ma näiteks tean päris mitut inimest, kes on üksteisega läbi impro tutvunud ja hiljem lausa abiellunud. Ehk - impro liidab inimesi mitmel moel.
Sellest ja paljust muust rääkisin oma tänase külalise Andresega, kahjuks pidime seekord piirduma ühe tunniga, kuigi juttu oleks meil jätkunud ikka väga palju kauemaks.
Näiteks saame teada, et kuidas sündisid Starve Trek improetenduse formaat ning kaske-kaske soojendusharjutus, kuuleme kuidas impros omandatud oskused on Andrest töö juures aidanud, kuidas ta kasutab improt lapse kasvatamisel ning heidame ka ühe pilgu Ruutu10 algusaegadesse
-
Minu jaoks on impro väga oluline ja see on mulle palju andnud, aidanud mul üle saada esinemishirmust ning toonud väga palju toredaid mälestusi
Improsse satub erinevaid ja huvitavaid inimesi ning neil kõigil on omad lood. Üks põhjus miks ma seda podcasti teen, on see, et mind täiega huvitab kuidas nad kõik improt näevad ja tajuvad, mida nad on improt tehes läbi elanud ja avastanud, kes nad üldse on inimestena
Mõned meist, improviseerijatest, on väljaspool stseene ja proove rohkem avatud, teised näivad hoopis kinnisemad - kuigi ka neil on palju öelda. Mõnikord pole lihtsalt võimalust neid kuulata.
Minu tänase külalise Jevgeni kohta on öeldud, et ta on pigem vaikne, nii et seda põnevam oli temaga tervelt tund aega mõnusalt juttu puhuda.
Saame ka teada, et millist reaktsiooni tekitas Jevgenis esimene Ruutu10 reklaam, kuidas Jevgeni ükskord improlaval Märt Avandit mängis - ilma et ta oleks teadnud kes see üldse on; saame veel teada, et mida ta tunneb peale neljatunnist improproovi ja et milline on üks korralik nusserdis
-
Mõnikord tundub, et impro on nagu sibul, koorid maha ühe kihi teise järel ja see kõik võtab silmist vee välja. See on enamasti ikka rõõmu pärast, kuigi mõnikord teeme ka hoopis tõsisemaid ja isegi kurvemaid avastusi - ehk impro sees on kõik emotsioonid, nii nagu päriseluski.
Impros on olulised emotsioonid ja ausus - kui sa päriselt tunned seda, mida sa mängid, see on täiega võimas tunne.
Mul on selle emotsioonivärgiga impros kõvasti pusimist olnud, sest mul ei ole lihtne neid välja näidata ja instinktiivselt ma pigem peidan emotsioonid enda sisse - kuigi samal seal sees võib korralik torm olla. Tasapisi olen selles julgemaks saanud ja küll ma selle pähkli ka enda jaoks ükskord lõplikult läbi hammustan
Minu tänane külaline Karoliina on selles osas täielik antipood, temal tulevad emotsioonid ülihästi välja. Räägime veel tõsistest stseenidest, vihast, julgest pealehakkamisest, õpetamisest, esinemishirmust ja paljust muust.
Lisaks saame ka teada, et millised kaks sõna oleks kirjas Karoliina visiitkaardil, mismoodi emaga tülitsemine võib aidata elule suunda anda ning kuidas Karoliina ükskord publiku sokkidega naerma ajas :)
-
Improt õppides teeme me kümneid ja sadu stseene. Eriti alguses tunduvad kõik oma tehtud stseenid veel eriti toredad, sest see on terve uus maailm, kus koos teistega avastada, mängida ja katsetada
Hilisemad stseenid enam nii väga meelde ei jää. Mõnikord on lõbus, mõnikord on raske - aga pigem jääb meelde emotsioon, mitte detailid.
Kuid vahetevahel harva - kui kõik asjad juhtuvad täpselt õiged olema - siis sünnib selline stseen, mis avaldab nii sügavat muljet ja tekitab nii tugevaid emotsioone, et on ka aastaid hiljem meeles. Tundub täiesti uskumatu, et meie sees midagi sellist peidus võib olla.
Just sellistest stseenidest tuleb muu hulgas juttu ka minu tänase külalise Triinuga
Saame ka teada, et millised on Triinu supervõimed, et kuidas kokkupuude Toivoga muutis 180 kraadi tema suhtumist improsse ning kuuleme ka tema põhjustest improga tegelemiseks - üks neist on esinemishirmu vastand
-
Impro põhireeglid on lihtsad - näiteks see, et toetame üksteist ja et eksimine on lõbus. Nende lihtsate reeglite pealt saab täitsa ilusti esimesed stseenid ära tehtud ja selle mõnusa improtunde kätte.
Improt on võimalik ka aastaid õppida ja harjutada, osaledes töötubades, lugedes kõik neid tuhandeid artikleid ja raamatuid ning kuulates podcaste - kõik ääreni nõuandeid täis.
Alguses tundub kogu jutt küll hästi tore ja kasulik, aga ega kohe ei saa kõigest täpselt aru ega oska ka kõike ära kasutada - selleks tuleb järjepidevalt katsetada, harjutada ja kogemusi saada ning igaühel toimub see omas tempos; kiirendada seda protsessi väga ei saa
See tuli pähe rääkides tänase külalise Kristjaniga.
Saame teada, et kuidas saada impros heaks; kuidas anda tagasisidet ja et miks autojuhile “nael kummi” soovimine ei pruugi üldse hea mõte olla
-
Ma olen nüüd improga tegelenud üle 4 aasta, See on olnud pikk, lõbus ja kurviline tee - on perioode, kus läheb väga hästi ning lõbusalt, ja mõnikord jälle oleks nagu sein ees.
Viimasel ajal kummitab mind üks mõte - et kogu aeg tahaks veel ja rohkem, tahaks olla parem. Aga kui palju üldse on piisav? Kui kogu aeg tahta järjest rohkem, siis kas saab üldse kunagi päris rahul olla?
Ma arvan, et mõnikord tuleb aeg maha võtta, mõelda selle peale mis juba tehtud ja patsutada endale tunnustavalt õlale. Mõnigi saavutus võib endale tagant järele tunduda lihtne ja väike, aga tegelikult ta ei ole seda!
See kõik tuli pähe, kui rääkisin oma tänase külalise Triinuga, veel kuue kuu eest ei teadnud üldse, et impro olemas on ning kes sattus impro juurde hoopis teistmoodi, kui enamus teisi inimesi
Saame ka teada, et milline on Triinu arvates hea stseen, mis on impro juures tema jaoks kõige raskem ja et kuidas saab impro juures kasutada ära teipi.
-
Impro õppimine on üks pikk ja põnev protsess ja me kõik alustame seda erinevalt stardipositsioonilt - mõnel, näiteks minul, on hirm esinemise ees ja tahe sellest vabaneda, mõni teine jälle tahaks väga esineda, aga ei tea täpselt kuidas ja leiab selle võimaluse just läbi impro.
Õppida on impros palju - näiteks julgust, enese vabaks laskmist, teiste toetamist ja seda et vead on head. Mina olen muu hulgas õppinud midagi, mis algul tundus täiesti ebaintuitiivne - improstseenis ei pea kogu aeg rääkima ja teksti tootma - mõnikord on hoopis parem vait olla, et eelnevalt öeldu saaks ruumi hingata ja aega mõjuda. Ja mõnikord pole sõnu üldse vaja - sest ennast väljendada saab ka näoilmete, kehahoiaku ja liigutustega.
Sellest ja veel paljust muust räägib minu tänane külaline Märt.
Saame ka teada, et kuidas nali võib aidata elu kraavist välja tõmmata; milliseid emotsioone tekitab ülihea improstseen; ning kuidas teiste õpetamine aitab endal õppida.
-
Mul mõnikord on nii, et mõtted peas panevad stardist minema nagu maailmameister Pirita-Kose ringrajal - ja huvitaval kombel on nii, et kuigi oma peas toimub see kõik nagu täiesti normaalse kiirusega, siis neidsamu mõtteid teistele väljendades, teistega rääkides - neile ilmselt tundub nagu oleks nagu pealtvaatajad tollesama ringraja ääres - mingi tume kogu paneb täiega mööda.
Ma ise olen sellest rohkem teadlikuks saanud alles improt tehes ja oma esinemisi vaadates / kuulates - varem ei osanud isegi väga tähelepanu pöörata. Tunnen, et olen selles palju paremaks saanud, sest impros tehes on ülioluline olla kohal, olla hetkes - ja seda on väga raske saavutada, kui liigud partneriga erinevas tempos.
Minu tänases külalisel Hannelel - on ka taolised läbielamised ja tema juhendaja - Rahel Otsa - on talle mitmeid kordi meelde tuletanud, et “hinga ja kuula”.
Hannele jagab ka oma kogemusest draamaõpetajana töötamisest, kirjeldab et kuidas üle Zoomi rahvatantsu tehakse ning räägib ka sellest, et mis ja kuidas saab siis kui saavad kokku ettevõtte juht, vangivalvur ja kultuurikorraldaja - ja, ei, see ei ole anekdoot :)
- もっと表示する
