Episoder
-
Laul on õpitud Natalia (Nati) Tarkuse ja Mikitamäe leelokoori Helmine järgi Vaike Sarve koostatud albumilt "Helmine" (Tartu, Eesti Kirjandusmuuseum 1999). Lauluteksti täiendas Lauri Sommer Setomaa ja Räpina kihelkonna arhiivitekstide eeskujul.
Jõekene-järvekene, kallis kalarannakene, su ääres on mõnus ja ilus elada. Järves on kuldseid kalu, hõbesaba-hauge ja kuldluid-lutsukesi. Kui tuleb ilus kevad, jõuab kalapüügi aeg. Võtsin nooda nurga pealt, sajasilmsed võrgud seinalt ja läksin kala püüdma. Kaasa läks kala kaema: talle tuuakse tuurakalu tule peale ja eluskala katlasse. Neid suuri kalu soomustest puhastades ja pakse kalu lõhestades kulub sõrmest hõbesõrmus – kuldne vits.
Nati Tarkus, kelle eestlaulmise järgi on siinne laul õpitud, mäletas, et nõnda laulsid noored neiud. Selliseid laule laulnud ka mehed, nii töö- kui peolauluna, ajaviiteks. Ilus elu kalajärve ääres ning tänulikkus hea saagi üle kõnetab ju kõiki järveranna elanikke. -
Laul on õpitud salvestuselt, mille kogusid Kihnus 1975. a. Ottilie Kõiva, Ingrid Rüütel ja Olav Kiis ning millel laulsid Olga Sutt, Tatjana Vidrik, Marta Pull ja Leida Mätas (EKM ERA, RKM, Mgn II 2723 f).
Laul sellest, kuidas videvikul pärast tööaega kõlab hääl kõige vägevamalt ja kaunimalt. Õhtune niiskus annab ka reaalse akustilise efekti. Kui päike enam ei kuivata ja maale langeb kaste, kannab niiskus häält hästi edasi – just nagu siin ja teistes taolistes regilauludes öeldud. Lauljate hääl tundub nii võimas, et ainuüksi laulu kõla teeb ära töö, milleks muidu oleks vaja hulga häid noori mehi. -
Mangler du episoder?
-
Laulu aluseks on Kuusalu kihelkonnast Risanda Kravtsovilt 1969. a. salvestatud laulud (EKM ERA, RKM, Mgn II 1608 c, 1608 e ja 1547 c), kogujateks Ingrid Rüütel, Ottilie Kõiva ja Hilja Kokamägi.
Eelkõige põhjarannikul Kuusalu kandis tuntud mänguline regilaul, kus noormees kutsub neidu enda juurde videvikku veetma, neiu aga toob ikka ja jälle põhjuseid, miks ta tulla ei saa. Laul ongi nagu omamoodi flirt, kus noormees ja neiu esitavad otsekui kokkulepitud kahekõne. Neiu ei saa tulla noormehe juurde, sest erinevad koduloomad häälitsevad ja neiule tundub, et just tema pärast. Noormees aga rahustab, et keegi neist ei tee neiust välja, nad häälitsevad hoopis teistel põhjustel. Et lõpuks oleks äraütlemine noormehele selge, käib neiu välja trumbi – ma ei tule, sest teie elamine on must, kole ja hirmuäratav. -
Lauluteksti aluseks on 1840. aastatel Arnold Friedrich Johann Knüpfferi (1777–1843) kogutud tekst Kadrina kihelkonnast (EKM ERA, E 63138). Viisi aluseks on Kadrina kihelkonnast Elisabet Varilt 1970. a. salvestatud laul "Minu peig on pilliseppa" (EKM ERA, RKM, Mgn II 1843 c), koguja Mall Hiiemäe.
Laul kaugel viibivast kaasast on tõenäoliselt mõeldud eelkõige lähikondlastele. Naine ei pöördu siin mitte oma kaasa poole, vaid nende poole, kes teda kuulevad - et nad mõistaksid tema saatust ja üksiolemist. Mees on läbi tormi ja vihma jõudnud kuhugi kaugele, nõnda et temast pole nädalaid ega suisa kuid kuuldagi. Naine soovib talle parimat – saatku tuul tal terviseid ja tarka meelt. Eemal viibivat meest saadab edu kõigis ettevõtmistes seal kaugel. Siiski kahetseb naine, et ta ei saa olla oma kaasa käeulatuses ega magada tema juures. Igatsev naine soovib: "Jumal magagu sinu juures!" Sarnaselt sõnastud soovi kohtab mitmetes kultuurides, selles peitub lootus, et eemalviibiv kaasa jääb truuks sellele, kes teda tagasi ootab. Laulus väljendatud mõtted ja soovid on ühised paljudele abielunaistele, kelle mehed on kaugel tööl. -
Laulu aluseks on 1972. aastal Setomaal Jaan Sarve ja Kristi Salve kogutud laul vendade Nikolai ja Jaan Johannes Jallai esituses (EKM ERA, RKM, Mgn II 2298 k). Salvestus ilmus ka Võru Instituudi ja Eesti Kirjandusmuuseumi kogumikus “Ülgeq ütte!” (1999).
Istusin ilma äärel ning vaatasin kuu servalt – meie vennal oli nii pikk ja tihe rukis, et ei kana nokk ega sea kärss ei mahtunud vahele. Kui ta kodust minema hakkas, pani suure tengelpunga põue ja virutas rahakoti tõlda. Mündid jooksid mööda teeääri ja raha rattarööbastes.
Nagu lüürilistes lauludes tavapärane, on selles rikkusest kõnelevas laulus kokku saanud mitme erineva regilaulu motiivid. Nõnda liidetud vormelid ja mõtted moodustavad täiesti uue loo. Neiust, kes müütilises laulus istub ilma äärel ja ootab väljalunastamist või kosimist, saab juhuslik vaatleja. Voorimeeste kiitlemisest, et nende eest teenivad raha vankrirattad, saab muhe jõukusega uhkeldamine – vaat, kus meil on ikka kõik hästi! -
Laul on üles kirjutatud Väike-Maarja kihelkonna laulikult Peeter Tiitsmannilt 1910. a. (EKM ERA, EÜS VII 1855/7 (43) ja EÜS VII 2165 (178)). Kogujad Karl Voldemar Rosenstrauch ja Peeter Penna.
Pidu ja muusika käivad käsikäes – nii nagu praegu, nõnda ka muiste. Pidude juurde on läbi ajaloo ikka kuulunud õlu ja pillimees, peo nael. Pillimees on kõigi lahkete võõrustajate tähelepanu keskpunktis, ilma temata oleks lõbu hulga vähem. Niikaua, kuni kõrtsilistel raha jätkub, makstakse kinni pillimehe joogid. Omal ajal oli see ka kõrtsimuusiku ainus tasu. Seetõttu on tavaline, et kõrtsipillimeeste laulud rääkisid sellest, kuidas pillimäng ei too perele leiba lauale. Laulu minategelases on aga veel piisavalt nooruslikku uljust, et laulda, kuidas ta kiirelt aiva jooke kõhtu kallab – teeb õllele palavat, kütab õllekapale kasuka ja teeb humalale uue kuue. Siiski vaatab minategelasest joogisõber purjutajatele viltu - näe, kübar on peas, aga mõistust selle all mitte. Ehk on laul ka omamoodi õpetussõnaks teistele pillimängijatele. -
Lauluteksti seadis Tõstamaa, Jõelähtme ja Järva-Jaani kihelkonna arhiivitekstidest kokku Oliver Kõrre (EKM ERA, EÜS X 2030 (273), EÜS VII 1573 (82), E 24925 (10) ja E 26267 (2)). Viisi aluseks on Kuusalu kihelkonnast pärit Jakob Parkase lauldud laul "Hiiut-tiiut tieda mööda" (EKM ERA, KKI, RLH 60:20 (5)), kogujad Ruth Mirov ja Helgi Kihno 1960. a.
Külalaulud alkoholi pruukimisest on tihti eneseiroonilised. Eks kõrtsikülastajate hulgas on alati inimesi, keda heas mõttes peo hingeks peetakse, aga ka neid, kellega purjus peaga asju pigem ei aeta. Õigel peol ei puudu kunagi muusika. Ka rahvaluulekogujad on kirjeldanud situatsioone, kus kõrtsihoones ööbijail ei olnud võimalik magada, kuna kõrtsirahvas laulis valju häälega katkematult öö läbi. Jääb küsimuseks, kas pidevalt lauldes – muuhulgas kaunis pikki laule – on võimalik samal ajal nõnda palju juua, kui lauludes kõneldakse. Kõrtsilaulude peamine funktsioon on kindlasti meelelahutus. Ja mis oleks eestlasele parim meelelahutus kui enda pahede üle muigamine? "Viltu" laulus korratakse paljude värsside lõpus üht ja sama sõna. Seda lihtsat võtet, millega saab värsilõpud kokku kõlama panna, peetakse üheks sammuks üleminekul algriimilt lõppriimi kasutamisele. -
Viisi aluseks on Setomaalt Ton´a külast pärit Anne Vabarna laul, mille salvestamist 1936. a. Riigi Ringhäälingus korraldasid Herbert Tampere ja August Pulst (EKM ERA, ERA, Pl 25 A3). Teksti aluseks on lisaks salvestusele Joosep Hurda poolt Setomaalt Vilo külast üleskirjutatud laul, mille laulis Anni, Semmeli naine (EKM ERA, H II 4, 449/50 (187b)).
Äiu-kussu lapseke, väikene. Kussu, lapseke, suuremaks, päevakese jagu pikemaks. Kallis tilluke tütreke, mu väike lagleke, mis ma saan tibukese hoidmise eest? Saan unetud ööd. Saan aga ka tubli nõeluja, abiks emale, jalavarjude siduja, abiks isale. Kasva, lapsekene, karjuseks, karjavitsa hoidjaks! Sind, sülelast hällitades ja kasvamist oodates uinun ma isegi. Kui sa saad suureks, hakkad minu ees minema, minu eest kõike tegema. Aga seni tuleb mul ise ees minna ja tööd ära teha, sest mu väikesed on veel hällis. Ma ei saa öösel magada ega lõuna ajal pikutada, sest sa nutad palju. Kulla tütreke, jää nüüd ometigi magama!
Eesti vanemad hällilaulud, nagu seegi, järgivad sageli vibuhälli kiigutamise rütmi. Säärastes hällides, mis riputati teibaga laetalade või palkide vahele, on lapsi unele suigutatud läbi aastasadade. Ka praegusel ajal lauldakse sarnase arhailise viisiga hällilaule, ehkki vibuhällid vahetusid aegupidi jalashällidega ja need omakorda vooditega. Setomaal kasutatud uinutussõnad "ts´uu" ja "ljuu" on samuti üsna arhailised ja kasutusel mitmetes keeltes. Ka sakslased on kasutanud sõna "lullen" kiigutamise tähenduses, inglased "lulla-by" – hällilaul, ladina keeles tähendab "lallare" uinutama. Sama universaalne on paljudes keeltes häälitsus "ts´uu", ütleme ka praegu rahustades tihti "tšš" või "psst".
Neid häälitsusi kasutatakse hällilauludes lapse tähelepanu püüdmiseks ja rahustamiseks, lisades sõnades iga vanema ootusi – et lapsest kasvaks tubli töötegija ja abiline. -
Eestlaulja Kairi Leivo õppis laulu oma vanatädilt Olga Ohtlalt ja Õie Sarvelt, kes omakorda õppis laulu oma vanaemalt Matrjona Suuverelt.
Ketra, vokk, siidi ja vasklõnga, üle tee metsatukka ja sealt söödile, kus tärkab rohi ning harunevad heinad. Peigmees ütles männikust, kaasa sõnas kadastikust: "Koju, koju, noor neiu, kodus on ema suremas ja isa heidab hinge!" Neiu vastab: "Oskan iseenese tarkusestki toimseid ja labaseid kirju kududa. Koon keeruliste kirjadega mustreid, siia maale sinised, teisele maale toimseid ja Venemaale punaseid.”
Voki või kedervarre (värtna) laulu on lauldud ketrustel ajaviiteks. Setumaal tuntakse ka selliste laulusõnadega ketramise mängu, mis on põimunud rõika- või naerikitkumise mänguga. Mängu algussõnades laulavad rõigaste või naeriste valvajad neidsamu kedervarre sõnu. Osa mängijatest on naerid. Naerivargad tulevad naereid varastama ja saavadki need ühel või teisel moel kätte. Tavaline on see, et „naerid“ hoiavad üksteisest kinni ja takistavad „kitkujaid“. Laulusõnade tõlgendamiseks näib hästi sobivat mänguvariant, kus kaks rõigaste valvajat ja eestlauljat imiteerivad lõnga ketramist. Osa mängijaid on rõikad. Ketrajad jäävad peale ketruslaulu magama. Seepeale saabub kaks noormeest ning äratavad nad oma küsimustega: "Mis te siin magate, näidake meile teed Riiga!" Järgneb lühike improviseeritud dialoog, kus poisid püüavad ketrajaid eksitada või rõikapõllust eemale meelitada. Ketrajad juhatavad noormehed Riia teele, manitsedes siiski, et nad ei läheks sealt, kus on rõikapõld. Noormehed lähevad aga otse rõikaid varastama. Kui kuritöö on saanud ilmsiks, ehitatakse lauldes rõikapõllule ümber mängijatest aed. Seepeale kordub mäng uuesti kuni kõik rõikad on nopitud. -
Sõnade aluseks on Peeter Ruubel-Kõrnitse poolt Halliste kihelkonnas 1889. a. üles kirjutatud laul (EKM ERA, H II 22, 200/3 (89)). Viisi aluseks on Karksi kihelkonnast pärit Mai Mölderilt 1961. a. salvestatud laul "Mine üle, vihmakene" (EKM ERA, RKM, Mgn. II 587 g), kogujad Ellen Liiv ja Ingrid Rüütel.
"Kalaneitsi" on üks kummalisemaid laule eesti müütiliste laulude varamus. Tütarlaps näeb und. Ei olegi selge, kas uni jätkub ka ärkvel olles või kõneldakse unest mõistu. Unes, millele neiu otsib külanaistelt tähendust, näeb ta suurt puud, mille juurte ja okste vahelt voolab jõgi ning jões ujub kala. Seejärel palub neiu venda, et see kala kinni püüaks. Viimane püüabki kinni ning toob koju. Kui kala aga lahti hakatakse lõikama, ilmuvad kalast nähtavale ehted ja rõivad. Kala, kes on ühtlasi naisterahvas, ehete ja riiete kandja, ütleb, et ta ei ole tulnud maailma söömiseks. Ta on tulnud inimeseks, maailma ilu pidama.
Kalaneitsi müüdil on palju erinevaid tõlgendusvõimalusi. Baltimaades ja kaugemalgi on sarnaseid lugusid libakaladest, kes peale muutumisrituaali jäävad inimesteks. Soomlased tunnevad Vellamo neiu püüdmist, mis on oma sisult kaunis sarnane, ehkki soome legendides põgeneb kalaneitsi tagasi merre. Samuti ei ilmu soome müütide kaleneitsi kala seest, vaid ongi pool-kala. Sarnast müüti, kus neiu rõivad ja ehted ilmuvad nähtavale vendade püütud hirve nahka nülgides, leiame Skandinaavias. Võibolla on aga tegu kosmoloogilise müüdiga, kus iga sümboli taga võib leida tähenduse tähistaevast? Või on tegu pelgalt kosjafantaasiaga. -
Laulu aluseks on Kihnu saarel salvestatud laulud, millest ühe laulis 1959. aastal Lemsi külas Anna Köster, kogujaks Ottilie Kõiva (EKM ERA, RKM, Mgn II 269 b). Teise laulu salvestasid Ottilie Kõiva ja Lilia Briedis samal aastal Rootsikülas Olga Lamendilt (EKM ERA, RKM, Mgn II 272 f).
Laste hällilauludes on uni tihti personifitseeritud müütiline tegelane, keda palutakse või kästakse tuppa tulla ja laps uinutada. Mõnikord võib unelaulude tekst olla ka segu paljudest erinevatest lauludest, mis ainult kaudselt on seotud magamise või puhkamisega. Unelaule pikalt lauldes võidi anda vaba voli improvisatsioonile. Laulu sisu ei olnud nii tähtis kui selle eesmärk - rahustada uinujat, hoida lapse tähelepanu niikaua, kuni ta magama jääb. -
Laulu seadis kokku Leanne Barbo, võttes aluseks kaks Kuusalu kihelkonnast kogutud laulu, millest ühe kirjutasid 1911. a. Mai Kravtsovilt üles Karl Viljak ja Gustav Vilberg (EKM ERA, EÜS VIII 2172/3 (460)) ja teise salvestasid Salme Hirrendilt Ruth Mirov, Loreida Raudsep ja Helgi Kihno 1960. a. (EKM ERA, KKI, RLH 60:16 (3)).
Rannarahvas teab, et torm tuleb niikuinii. Keegi ei tea, millal võib tuul paisuma või meri tormama hakata. Kui aga oma sugulased on merel, loodetakse, et torm tuleb siiski millalgi hiljem. Alles siis on luba tuulel tulla ja sajul sadada, kui kallid on kõik kodus tagasi. -
Aluseks on Peetri kihelkonnast pärit laul, mille teksti ja viisi kogusid 1911. a. Peeter Penna ja Voldemar Rosenstrauch abielupaari Ann ja Toomas Volki käest (EKM ERA, EÜS VIII 488 (41) ja 594/5 (114)).
Teekäigul võib laulda mitmel põhjusel. Laulmine lühendab teekonda ja peletab väsimust, hääl on ka hoiatuseks metsloomadele, kes ei soovi kõndijate teele sattuda. Laulu kaja ühendab lauljat ümbritsevaga, aitab suhestuda teeäärse metsaga ning sellega, mis tema sees.
On öeldud ka, et pikka teed tuleb nautida - siis pole muid kohustusi kui üks, mille sa jätsid selja taha ja teine, mis on alles kaugel teekonna lõpus. Kõik orjad, peretütred, härjad, kes käisid siin enne meid, kõndisid oma rada tuimalt. Meie aga rõkkame, nii et mets kajab. -
Teksti aluseks on Arnold Friedrich Johann Knüpfferi poolt 19. sajandi alul Kadrina kihelkonnast kogutud laul (EKM ERA, EKÜ, F 232 a1, 159/60 (134)). Laulu viis on pärit samuti Kadrina kihelkonnast, selle kogusid Voldemar Rosenstrauch ja Karl Viljak 1913. aastal Leenu Ahlbergilt (EKM ERA, EÜS X 2529 (61)).
Koos laulmine tekitab tunde, nagu oleksime sugulased, vennad ja õed. See on seesama tunne, mida laulukoorid laulupeol tunnevad - ühtelaulmine ja ühesolemine. Võib ju mõelda ka laiemalt - kui mitmed erinevad seltskonnad laulavad samu laule, mida teame meiegi, siis tunneme ka nende teiste suhtes teatud hingesugulust. Ja veelgi laiemalt - võibolla on see sama tunne, mida me nimetame rahvustundeks, kõneldes sama keelt ja elades samas inforuumis? -
Laulusõnade aluseks on M. Lepa poolt Sangaste kihelkonnas 1889. a. üles kirjutatud värsid (EKM ERA, H III 10, 572/3 (4)). Viisi aluseks on Hargla kihelkonnast Liis Peltserilt 1935. a. salvestatud pulmalaul (EKM ERA, ERA, Fon 439 a), koguja Herbert Tampere.
Pulmalaulikud, olgu pruudi- või peigmehepoolsed, laulsid pulmades kindlaid tegevusi ja rituaale saatvaid ning kirjeldavaid laule. Rituaalsete laulude hulka kuulusid ka noorpaari kiitmised ja laitmised. Tihti arenes pruudi- ja peigmehepoolsete laulikute vahel dialoog, kus haarati teineteise värssidest kinni ning keerati nende mõte pahupidi - püüti vastulauljaid sõnaosavusega üle trumbata.
Üks säärane kiitmise ja laitmise aeg oli siis, kui pulmarahvas jõudis koos pruudiga peigmehe majja, pruudi uude koju. -
Lauluteksti seadis Setomaa ja Räpina kihelkonna arhiivitekstidest kokku Urmas Kalla. Viisi aluseks on Johannes Raudsepa Räpina kihelkonnast kogutud lauluviis, mille ta saatis Karl August Hermannile 1888. a. (EKM ERA, EÜS IV 634 (1414)).
Laul "Venna otsija" kannab endas mitut tähendustasandit, nagu ka müüdid või muinasjutud. Esimene neist on lihtne argine narratiiv - vend läks tööle, uppus ära või viidi sõtta, omaksed läksid venda otsima ja said ta kätte.
See, mida tahetakse "päriselt" öelda, milliseid sümbolid ja arusaamad on jutustuse taga, võib ajastute lõikes muutuda. Me ei pruugi müütilist teksti samamoodi mõista nagu sadakond või rohkem aastat tagasi elanud inimesed. Mõned sümbolid ja tähendused on ajastute lõikes universaalsed, teised vaid aimatavad ning suur osa jääb paratamatult siiski selgusetuks.
Vesi on tihti müütiliseks piiriks elus ja eluta maailma vahel. Vesi võib olla ka müütiline surnute maailm, kus käib peaaegu samasugune elu nagu siinilmas. Täies ehtes vend, kes on selili vees, võib olla hukkunu. Vanamees, kes reedab venna asukoha, võib olla abivaim või tark - või ka lihtsalt juhatav märk. Sõlge kasutati aga ennustusvahendina või "teise ilmaga" suhtlemiseks. Siin laulus pakutakse sõlge kadunud vennale, et ta saaks sellega end vee pealt päästa ja maale sõuda.
On selge, et laul on tugevalt mütoloogilise alatooniga. Selle "lahtikodeerimine" on aga iga kuulaja ja laulja enese teha - üheselt võetavat seletust laulule pakkuda ei saa. -
Lauluteksti aluseks on kaks vadja laulu, millest ühe kirjutas üles Karl August Engelbrekt Ahlqvist aastatel 1854–1855 Ingerimaal Kattila lähedalt Peen-Rudja külast (Pien Rudd’a/Pieni-Rutja) Anna Ivanovnalt (SKVR IV3 4654) ning teise kogus Axel August Borenius-Lähteenkorva 1877. aastal anonüümselt lauljalt Ingerimaal Kattila lähedalt Mati külast (Mati-čylä/Mattija) (SKVR IV3 4680). Lähteenkorva kirjutas koos sõnadega üles ka laulu viisi, millest lähtub siinne esitus.
Mati külast pärit laulja teadis Lähteenkorvale öelda, et seda laulu lauldi suvistepühal. Oma küla kauniduse kiitmine, vahel ka naaberküladega võrdlemine, on läbi aegade olnud üks tähtsatest lauluteemadest paljudel pidudel ja kooskäimistel. Ka kiigel lauldi ja kiideti oma küla ja oma küla inimesi. Selline lauluga kiitmine annab tugeva identiteeditunde, aitab hinnata oma kodupaiga ilu.
“Minu küla, minu elupaik on maailma kõige ilusam, see on ehitatud väga hea koha peale. Küla üks serv ulatub mere ning teine päikesetõusu poole. Küla all on järv ja nurmel on pähklimets. Külas on allikas, kust voolab magusat vett. Kalad koevad suisa kaevus, latikad lauda palkides ja havid aiateivastes.” -
Teksti aluseks on 1986. aastal IV Seto Leelopäeval Jaan ja Vaike Sarve salvestatud laul Igor Tõnuristi ja ansambli Leegajus esituses (EKM ERA, RKM, Mgn ER 49 (10)). Viisi aluseks on 1992. a. VI Seto Leelopäeval Värska leelokoori Kuldatsäuk lauldud laul, mille salvestasid Anatoli Garšnek ja Hillar Peets (EKM ERA, RKM, Mgn ER 78 (3)). Mõlemad salvestused ilmusid Võru Instituudi ja Eesti Kirjandusmuuseumi kogumikus “Ülgeq ütte!” (1999).
Ma olin öö läbi üleval, väljas hakkas juba valgeks minema. Põletasin ära terve kubu peergusid ja teise kubu tõrvapirde. Tõrvapird hakkas pakuga tõrelema, ühed mustad olid nad aga mõlemad. Nägin siis päikest tõusmas, aovalgust saabumas. Teisest talust tuli tõrvast suitsu, mujalt taludest musta suitsu. Minu kodu suits oli aga kuldne ja hõbedane.
Talvisel perioodil tubaseid töid tehes ei olnud tihti öösitigi puhkamiseks aega, kõik tuli ära teha enne, kui uued kevadised tegemised peale tulid. Kui öötööd olid pirruvalgel lõpetatud, ootasid päikesetõusul juba päevatööd. Suitsutarest lahkudes pandi ahi küdema.
Võibolla oli laul inspireeritud sellest, et niiske haoga reheahju kütmist alustades tulebki tulest esmalt läbipaistmatut musta suitsu. Kui kuumus on ahjus juba üleval, põlevad puugaasid puhtamalt ja ka suits on seetõttu hele ja läbipaistev, hagudega küttes veidi kollakaski. Seega võib aimata, et laulja talu on teistest tublim, nende ahi on kütte pandud palju varem kui teistes taludes, järelikult mindi ka varem välja tööle.
Samu motiive sisaldavad laulud räägivad tihti ka kullassepa ja ehtetöödest. Ka ehtesepa talust tõusev suits on regilauludes kuldne ja hõbedane. -
Laulu teksti panid kokku Lauri Õunapuu ja Jako Reinaste Suure-Jaani kihelkonnast üleskirjutatud sarnastest regilauludest. Viisi aluseks on Suure-Jaanist pärit lauliku Liisa Kümmeli kaks sama laulu esitust, millest ühe salvestas Herbert Tampere 1961. a. (EKM ERA, RKM, Mgn II 518 a) ning teise Ingrid Rüütel 1963. a. (EKM ERA, RKM, Mgn II 879 a).
Laulutüüp "Arg kosilane" räägib arglikust noormehest, kes piilub eemal mängivaid neidusid. Noormees on piisavalt vana, et mõelda naisevõtmise peale. Kuidas aga noort naisterahvast võluda, teda kõnetada, seda noormees ei tea. Nii fantaseeribki poiss sellest, kuidas ta püüab tütarlapsi nagu jahiloomi - paelad, püssid ja lõksud ju saavad alati metslooma kätte. Kas jääb aga püüdmine ainult fantaasiaks või proovib noormees ka mõnd muud meetodit, jääb saladuseks. Neidusid ta kätte ei saa. Seejärel läheb noormees koju ja kurdab oma muret vanemaile. Isa-ema trööstivad ja õpetavad poega, et ega siis pruuti jahilooma kombel püüta.
On selge, et taolised laulud ei põhine tõestisündinud juhtumitel, ehkki selliseid seiku võib elus ette tulla küll. Pigem julgustatakse lauluga noori mehi oma tulevasele mehepõlvele vastu astuma ja mitte häbenema oma saamatust kosimisel või pruudi valikul. -
Laul on õpitud 1949. a. helisalvestuse järgi, kus seda laulis Anne Vabarna kooriga. Kogujad Richard Viidalepp ja KKI rahvaluule-ekspeditsioon (EKM ERA, KKI, RLH 49:4 (7)).
Laulame hilja õhtul, õhtuvilul veeretame viise. Ennäe seda õnneõhtut, vaat kui tuleb jälle hoolehommik! Õhtu kutsus meil kõik lapsed kokku, hommik on aga nagu võõrasema - ajab hoole peale. Õhtuaeg on ilus ja lahe. Naised, te noorekesed, linikpead linnukesed, olete kui ilusad õunad, seisate siin ühes kobaras koos kui sibulakimp. - Se mer
